Kindlasti kinnitavad kõik liikmesriigid kui üks mees, et kaitsekulutused on olulised. Ning ürituse korraldajana rõhutab Suurbritannia arusaadavalt, et on üks neist neljast liikmesriigist, mis täitsid 2013. aastal kokkulepitud 2 protsenti SKTst.
London ei pruugi Walesis mainida, et lähikuudel kukuvad Briti kaitsekulutused üpris kindlasti kõvasti alla 2 protsendi piiri. Tegelikkuses hoiab tervet allianssi vee peal USA, mis kulutab oma armeele 735 miljardit dollarit aastas (NATO tervikuna veidi üle triljoni dollari).
NATO liikmesriikide keskmised kaitsekulutused on 2,9 protsenti SKTst. Kui USA maha arvata, jääb eurooplaste keskmiseks kleenuke 1,6 protsenti.
Seejuures on alliansi jaoks üha tähtsam endalt küsida, mille peale see raha kulub. Väiksematel liikmesriikidel läheb suur osa kaitsekulutustest personali palkadeks. Suurematel on küll rohkem varustust, kuid koostöö ja ühisprojektidega on lood kehvad.
Keset seda segadust on kerkinud küsimus, kas NATO juhtkonnal oleks vaja rohkem meelevalda probleemide lahendamiseks.
«Alliansil on vaja ajada mehejuttu eurooplaste kaitsekulutuste üle,» ütles hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja ja praegune Tuftsi ülikooli Fletcheri rahvusvaheliste suhete kooli dekaan, eruadmiral James Stavridis. «Need jäävad järjepidevalt alla 2 protsendi miinimumi [SKTst], millele kõik on alla kirjutanud, ning mingil hetkel läheb poliitiliselt väga raskeks hoida koos allianssi, mille kaitsekulutustest kaks kolmandikku katab USA.»
McKinsey konsultantide andmetel kukkusid Euroopa kaitsekulutused 2008–2012 aastail 50 miljardi dollari jagu ning 2015. aastaks kukub ära veel 4 miljardit dollarit.