Henrik Roonemaa: milleks on vaja idufirmasid?

Henrik Roonemaa Foto: Erakogu

Noored Eesti IT-ettevõtjad pole tükk aega nii pahased olnud kui sel nädalal. Kõigepealt pillas Anvar Samost arvamusfestivalilt eetrisse läinud «Olukorrast riigis» saates lause, et start-up’indus on pigem show, ning pisut hiljem antud intervjuus nimetas idufirmasid pudi-padi tegijateks. Ja seejärel pidas Tõnis Lukas 20. augustil Tartus kõne, kus nimetas Eestist lahkujaid mugavus- ja lodevuspagulasteks.

Kuna Eesti turg on väga väike ja idufirma eesmärk on tavaliselt maailma vallutada, on paljud idufirmade tegijad Eestist ka välismaale kolinud, nii et nad said nädala jooksul kaks korda solvuda. Ja kuigi Samosti eesmärk oli pigem tähelepanu juhtida, et Eestis toimub ka teistes sektorites palju positiivset, mis ei saa piisavalt tähelepanu, siis küllap oli näiteks korraga Californias ja Eestis oma uut idufirmat käivitaval Sten Tamkivil päris raske lugeda, et ta on lodev mugavuspagulane, kes tegeleb pudi-padiga. Või Rain Rannul, kes juhib 80 riigis tegutsevat Tartu mobiilimaksete firmat Fortumo. Või võidusamba ühel autoril Rainer Sternfeldil, kelle firma Planet OS tegeleb planeet Maa sensoriandmete kogumise ja analüüsimisega näiteks suurte naftafirmade jaoks.

Samas ei saa ju eitada, et idufirma on veider nähtus. Paljud neist ei teeni eriti kasumit, vaid tegutsevad investorite (keda nimetatakse ka veidra terminiga äriinglid) raha eest. Kui raha otsa saab, proovitakse investoreid juurde otsida. Idufirma tegevus lõppeb üldiselt ärist väljumise ehk exit’iga ning selleks on kolm võimalust: pankrot, mahamüümine või börsileminek. Valdav osa idufirmade loojaid ei mõtle sellele, et oma OÜ kunagi pojale pärandada. Ja tõesti, paljud neist tegelevad ka pudi-padiga, aga vähemalt proovivad nad tegeleda sellega globaalsel tasandil.

Muidugi tekib küsimus, miks peaks sellist aferistide kampa kiitma, ja veel riigi raha eest toetama. Kas see on see, mida me Eestis tahame? Jah, kõlab lihtne vastus, tahame küll.

Muidugi on võimalik välja arvutada, kui mitmeid sadu miljoneid eurosid on idufirmad Eestisse raha toonud. Ma olen kindel, et juba ainuüksi rahaliselt on neist Eestile väga palju kasu olnud. Aga see pole vast isegi kõige olulisem.

Idufirmad sümboliseerivad lootust paremale tulevikule, mille puudumist heidavad ju ette kõik need, kes Eesti riigi tänast kurssi ja reformileigust kritiseerivad. Idufirmad on kapseldumise ja stagneerumise vastand. Konnatiigi-tunne, suletus, mugavus ning sallimatus hävitaks idufirma väga kiiresti.

Käesoleva aasta lõpuks töötab Eestis idufirmades vähemalt 1000 inimest. Nad teevad pikki tööpäevi ja peavad olema paremad kui nende konkurendid kõikjal maailmas. Nad teenivad küll hästi, aga mitte absurdselt palju, ning nad usuvad, et see, mida nad teevad, muudab maailma paremaks. Paljud neist töötavad rahvusvahelistes meeskondades parimate oma ala spetsialistidega. Paljud neist oleksid võinud Eestisse mitte tagasi tulla ja paljud neist oleksid võinud üldse mitte Eestisse tulla. Paljud neist inspireerivad järjekordseid noori mitte minema üheksast viieni tööle, vaid looma kunagi oma firma ja proovida sellega maailma parimaks saada.

Ühele asjale tahaksin veel tähelepanu juhtida. Me kõik muidugi loodame, et seda ei juhtu, aga ühel hetkel võib olla väga palju kasu sellest, kui pereisad Kansase osariigis ja Põhja-Inglismaal teavad, et nende pojad kaitsevad Eestis ägedat ja avatud, läänelikku internetipioneeri, mis on tootnud neile Skype’i, nutika lillepoti, robotmannekeeni ja surunud nurka ülekandetasudega ülbitsenud suurpangad. Mitte kuldhammastega taksojuhte, kes igal sammul petavad.