Isemajandava Venemaa tabamatu ime

Naised läinud reedel Venemaal Ivanovo lähistel talveks puu- ja aedvilju sisse tegemas. Foto: ITAR-TASS / Scanpix

Lenini nimelises sovhoosis käib kibekiire õuntekoristus – saaki ootavad lähedalasuva Moskva tarbijad, kes igatsevad valitsuse poolt lubatud «välismaisest paremat» kraami.

Nagu kinnitab Kreml, on kätte jõudnud kodumaise põllumajanduse tähetund. «Me oleme maa mis saab ja peab end ise toitma – ja mitte ainult ennast, vaid ka teisi maid,» vahendab Financial Times Vene peaministri Dmitri Medvedevi läinud nädalal lausutud sõnu.

Väljahõigatud eesmärk jääb aga tabamatuks. Kuigi Vene Föderatsiooni põllupind elaniku kohta on maailmas suurimaid, sõltub riik toidu osas 40 protsenti impordist.

Põllumeeste sõnutsi läheks aastaid ränka tööd ja tohutult laiapõhjalisi investeeringuid, et olukorda muuta – ja sellesse usuvad vähesed.

«Meid see ei aita, kui Poola õunakasvatajad endal impordikeelu pärast juuksekarvu peast välja kakuvad – see embargo ei kesta nii kaua, et meil sellest kasu oleks,» ütleb Lenini nimelise sovhoosi (mis kunagi oligi päriselt sovhoos) direktor pavel Grudinin. «Poola asemel tuleb nüüd konkureerida Tšiiliga. Aga konkureerida me ei suuda.»  

Riigimeedia poolt pasundatud peatselt saabuvale isemajandamisele vaatamata nõustuvad sellega ka valitsuse eksperdid. «Täna on Venemaal selline unikaalne olukord, et head ökoloogiliselt kasvanud kodumaised õunad jäävad hinna poolest impordile tunduvalt alla. Üle poole puuviljadest tuleb väikefarmidest ning 20 protsenti tööstuslikust köögiviljatoodangust lihtsalt mädaneb,» ütleb asepõllumajandusminister Dmitri Jurjev.

Üheks kurja juureks on riigiülese kaasaegse logistika ja ladude puudumine. Jurjevi sõnutsi võiks näiteks Dagestan põhimõtteliselt pakkuda laias valikus kvaliteetseid puu- ja juurvilju – mida praegu imporditakse. Sealne toodang tuleb aga enamjaolt kontsentraatideks jms töödelda, sest värskete saaduste ladustamiseks ja transportimiseks infrastruktuur puudub.

Põllumajandusministeeriumis on küpsemas plaan 15 keskusega ülevenemaalise logistikasüsteemi rajamiseks, milles osaleks ka riik – aga see võtab aega. Üks programm on algatatud piimafarmide koondamiseks kooperatiividesse, mis aitaks kvaliteedikontrolli, logistika ja turundamisega. Gurjevi hinnangul läheb sektori ümberkujundamiseks kuni kaheksa aastat.

Piimatootjate Liidu president Andrei Danilenko on tänulik sellegi eest, et «riik meile lõpuks ometi tähelepanu pöörab». Piimatootjad loodavad, et valitsus tõstab Venemaa väikesi põllumajandustoetusi. Väikepõllumehed aga aimavad, et isegi suurtest lubadustest ei oleks erilist tolku. «Valitsus pole iial muud teinud kui meid muudkui takistanud,» ütles Vasili Melnitšenko, kes Uuralites pisikest juurvilja- ja jänesefarmi peab.

Melnitšenko farm ei saa pankadelt laenu ning maksab elektri eest kolm korda rohkem, kui lähedalasuv alumiiniumitehas, mis kuulub ühele Venemaa rikkaimatest oligarhidest – Oleg Deripaskale.

Melnitšenko ei usu, et midagi muutuks. «Valitsus ei ole meie ellujäämisest huvitatud – pigem tahaks nad, et me välja sureksime ja oma maa vabastaksime. Siis saaksid ka siia tulla suurärimehed maavarasid kaevandama,» põhjab põllumees. «Venemaa jääbki alati naftat ja gaasi eksportima.»