"Roosi-roosi-roosi"

Roos "Ingrid Bergman" Foto: Helen

Üks suurtest rõõmudest minu aias on minu jaoks roosid. Varem tundus mulle rooside kasvatamine äärmiselt keeruline ja ristkante ettevõtmine (et kuhu maani ja kui palju neid lõikama peab ja et neid peab ju väetama ja kastma ja igasugu roosihaigusi on olemas...). Tegelikult aga ei ole midagi hullu ja roose võivad kasvatada kõik, kes tahavad.

Minul on 4 roosi. Üks 'Ingrid Bergman', üks 'Lavaglut', üks 'The Fairy' ja üks vesiroos. Vesiroosi nime ma kahjuks ei tea, aga omamoodi ime on tegelikult juba seegi, et ma teiste kolme roosi nimesid mäletan.

No ja kõige suuremad silmaterad ongi 'Ingrid Bergman' ja tundmatu vesiroos.

'Ingrid Bergmani' ostsin juba mitu-mitu aastat tagasi - kõige esimesel kevadel, kui meie majja kolisin. Tegelikult ostsin siis isegi kaks roosi, aga kahjuks ühega neist juhtus midagi juba esimesel suvel. Nüüd on see tugevam ja suurem roos väga vapper ja õitseb igal suvel ilusti. Mulle meeldibki tema juures see, et tal on sügavpunased samasuured õied nagu pojengil (või minu aias on tegelikult tal isegi suuremad õied kui pojengil) ja ta peab hästi vastu nii kuumas kui külmas ja õitseb alati peaaegu lume tulekuni välja. Ühesõnaga, nagu näha, olen kõrvuni sees ;-).

Selle ühe välja läinud 'Ingrid Bergmani" asemele tahtsin uut samasugust, aga kuskil ei jäänud järgmisel suvel ühtegi silma. Siis üks roosimüüja soovitaski tema kõrvale "Lavaglutti". See on selline pisemate hästi tumepunaste õitega ja muidu igati kena roos....aga oma naabri kõrval ei paista ta ikka kuidagi silma.

Ja vesiroos on tegelikult mul alles teist aastat. Eelmisel aastal kasvas ta maasse kaevatud katlas ja kuna katel külmub talvel põhjani läbi, viisin ta hilja sügisel ämbri ja veega keldrisse. Eelmisel aastal hakkaski vesiroos õitsema alles napilt enne lume tulekut, mistõttu ei tahtnud ma sel aastal teda katlasse tagasi panna. Mõtlesin, et kuni parema lahenduse leidmiseni hoian teda ajutiselt suures plekkvannis vihmaveetoru all. Aga ei ole ju olemas midagi püsivamat, kui üks ajutine asi ja nii ta sinna jäigi. Nüüd mulle tundub, et talle seal täitsa meeldib - seal voolab talle värsket vett juurde, ta saab rohkem valgust ja ta ei pea tohutut energiat kulutama meetri pikkuste lehtede kasvatamiseks. No ja tõenäoliselt tänu sellele on sel aastal nüüd vesiroosil juba õied olemas :-). Ilusad valged õied. Ja mis peamine - lumeni on veel niiii palju aega.

Kõige viimasena oma roosidest ostsin ma endale kevadel pinnakatteroosi 'The Fairy'. Ikka üsna mitu aastat kibelesin, aga kuidagi ei leidnud talle kohta. Nüüd panin ta kitsasse peenrasse kivide vahele ja ühe, talvega välja läinud, kanarbiku asemele. Siis, kui ma ta ostsin, oli tal paar õit küljes, aga nüüd ei ole ta juba mitu nädalat õitsenud ja ühtegi õienuppu ka ei paista. Aga selle eest kasvatab usinalt uusi lehti ja oksi. Ega ma tegelikult väga ei loodagi, et ta esimesel aastal kohe õitsema hakkab - las ta harjub natuke uue elukohaga ja küll ta jõuab veel õitseda ka :-).

Et siis selline väike roosipisik on mul ka veel kõigele muule lisaks.

Heleni aed asub siin.