/nginx/o/2009/11/22/270612t1h7cfc.jpg)
/nginx/o/2010/07/16/403486t1h053b.jpg)
Tallinna väisavad sel suvel turistide hordid, kuid majandussurutis on nende käitumisele jälje jätnud – oma raha nad suveniirikauplustes enam eriti ei kuluta.
Suveniirimüüjatel tänavu kitsas käes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, et tänavu on varasemast vähem ostjaid, kinnitasid peaaegu kõik eile Postimehega rääkinud suveniiripoodide müüjad.
«Ostetakse poole võrra vähem kui kolm aastat tagasi,» kurvastas Müürivahe tänaval kudumeid müüv pensionär Kaja. «Ostavad vaid põhjamaalased.» Ka teised müüjad ütlesid, et kallemaid oste teevad ennekõike Rootsi, Soome ja Norra turistid, aga ka venelased ning šveitslased.
«Inimesi ei käi vähem, aga oste teevad nad ettevaatlikumalt,» tõdesid müüjad Raekoja platsi vahetus läheduses asuvast Olde Hansa käsitööpoest.
Müürivahe tänaval aastaid tegutsenud Kalliveri käsitöökaupluse töötaja Indra Trahv arvas, et müügi vähenemine pole tingitud mitte ainult masust, vaid ka suhtumise muutusest. Vähenemine algas tema kinnitusel juba enne majanduskriisi. «Inimesed võib-olla lihtsalt ei taha enam nii palju suveniire osta,» märkis ta.
Postimehega rääkinud põhjaeurooplased siinsete suveniiride hindade üle ei kurtnud ja pidasid ka valikut heaks. «Kuigi igas poes on sama kaup,» lisas siiski Tuulevi Sormunen Soomest, kes ostis savist Tallinna vanalinna maja maketi ja postkaarte. Berit ja Terje Tafjord Norrast aga rõõmustasid siinse käsitöö – linase jaki ja lapselapsele ostetud mütsi üle.
Savist maja makette nimetasid müüjad populaarsemate suveniiridena. Turistidele meeldivat ka puidust käsitöö, Tallinna motiividega keraamika ja tikanditega linased linikud. Kootud sokid ja kindad lähevad müügiks suvelgi.
Mitusada krooni maksvad rahvariietes nukud seisavad aga Kalliveri käsitöökaupluses pikemat aega riiulil, märkis müüja Indra Trahv. Hindu alandada pole tema sõnul võimalik, sest siis läheks kaup müügiks juba alla omahinna.
Käsitööd pakkuva pensionäri Kaja sõnul on tänavu tõepoolest keeruline ots otsaga kokku tulla. Ainuüksi mõneruutmeetrise müügipinna eest linnamüüri ääres tuleb kuus maksta mitu tuhat krooni, samuti on kulukas toodete transport.
Suurtest kuludest ja väikesest müügikäibest hoolimata ei kavatse naine oma äriga lõpparvet teha. «Pensionäril on vaja end kuidagi vormis hoida ja inimestega suhelda,» põhjendas ta.