Vähkkasvajate ravi koertel

Foto: SCANPIX

Lemmikloomade haigestumine põhjustab omanikele alati suurt muret. Tekivad küsimused, kas looma saab aidata, kas haigust on võimalik välja ravida või vähemalt leevendada, kas loomal on oma haiguse tõttu valud või tunneb ta ebamugavust. Need küsimused kaasnevad mistahes haigusega, aga eriti hirmutav on, kui loomal on diagnoositud vähk.

Me kõik oleme otsesemalt või kaudsemalt kokku puutunud vähkkasvajatega inimestel, mistõttu on kõigil kujunenud mingi arusaam sellest väga tõsisest ning sageli eluohtlikust haigusest. Oleme ise kokku puutunud vähiravi jubedate kõrvaltoimetega ning kannatustega, mis selle raviga kaasnevad, või oleme sellest vähemalt teistelt kuulnud.

Kuna me tahame oma lemmikloomadele parimat, siis võib sageli tekkida tunne, et ehk on eutanaasia (magama panemine) sellise diagnoosi puhul ainuõige lahendus. Olgugi et tegu on tõsise diagnoosiga, ei ole siiski alati olukord lootusetu ning õigeaegse diagnostika ja ravi korral võib loom nautida head elukvaliteeti veel mitme aasta jooksul ning mõningatel juhtudel on võimalik isegi täielik tervistumine.

Vähi tunnused

Kasvajate korral võivad esineda väga mitmesugused kliinilised tunnused. Enamasti pöördutakse kliinikusse kaebusega, et loom on loid või ta käitumine on muutunud. Samuti võidakse märgata looma kehal mingit ebanormaalset moodustist, loom võib olla isutu, tema kehakaal langenud, võib esineda oksendamist või kõhulahtisust, hingeldust, köha, või on loomal suurenenud janu või sagenenud urineerimine.

Sellised tunnused võivad esineda peale kasvajate ka paljude muude haiguste korral, mistõttu prognoosi hindamiseks ning kõige tõhusama ravi valimiseks on vajalik kindla diagnoosi püstitamine. Kasvajate puhul tähendab see, et kindlasti tuleb võtta raku- või koeproov ja seda uurida laboris mikroskoobi all. Lisaks on vajalik looma üldseisundi ja kaasuvate haiguste hindamine, milleks võib olla tarvis võtta vereproove, teha röntgenpilte või ultraheliuuringut.

Kasvajast proovi võtmine põhjustab loomale enamasti vaid väga minimaalselt ebamugavust, eriti kui tegu on kehapinnal oleva muutusega. Kui muutus on looma «sees» – kõhu- või rinnaõõnes, võib proovi võtmiseks olla vajalik teha rahustav süst. Rakuproovi võetakse umbes samasuguse süstlanõelaga, mida kasutatakse ka vaktsineerimisel; koeproovi võtmiseks võib olla vajalik skalpelli või mõne muu instrumendiga väikese sisselõike tegemine.

Valuvaigistava, põletikuvastase ja üldise toetava raviga alustatakse kohe pärast proovi võtmist, spetsiifilise raviga on võimalik alustada alles siis, kui laborist on tulnud täpne vastus. Tavaliselt võtab see aega mõned päevad.

Ravi

Kasvajate ravi võib jagada kolmeks – kirurgia, keemiaravi ning kiiritusravi. Tänasel päeval on Eestis loomade ravis võimalik pakkuda neist kahte esimest ning tulemused teatud tüüpi kasvajate puhul on sageli väga head.

Keemiaravi võib kõlada küll kohutavalt ja paljudele kerkivad silme ette pildid inimestest, kes kaotavad oma juuksed, kõhnuvad, on jõuetud ning tunnevad end väga halvasti. Olgugi et ka loomadel võib tekkida kõrvaltoimeid seoses keemiaraviga, on need kõrvalmõjud väga harvaesinevad ning üldjuhul mitte eriti tugevad. Loomadel kasutatakse palju väiksemaid doose kui inimestel, sest loomad ei mõista, et lühiajaline halb enesetunne on vajalik selleks, et hiljem ennast paremini tunda ning kasvajarakkude paljunemist peatada. Samuti on keemiaravi protokollid väiksema intensiivsusega kui inimestel, kuna peamiseks eesmärgiks loomadel on elukvaliteedi tagamine ja kasvaja arengu aeglustamine, samas kui inimeste puhul on eesmärgiks võimalikult täielik kasvajarakkude hävitamine.

Nii on enamasti loom, kes on saanud keemiaravi, juba samal õhtul vähemalt sama aktiivne kui enne ravi saamist ning sageli võib juba mõne päeva pärast täheldada looma enesetunde olulist paranemist. Loomulikult võib mõnel loomal siiski esineda ka ravi kõrvaltoimeid ning nad võivad vajada isegi mõnepäevast statsionaarset ravi kliinikus.

Lümfoom

Üheks sagedasemaks, kuid samas ka üheks paremini keemiaravile alluvaks vähkkasvajaks koertel on lümfoom. See ei ole uus haigus, aga seda avastatakse viimasel ajal rohkem tänu paranenud diagnostilistele võimalustele ning arstide teadmistele nüüdisaegsete ravivõimaluste osas. Kuna lümfoom, nagu paljud teisedki vähkkasvajad, võib areneda väga kiiresti, siis on eriti oluline, et koeraga pöördutaks kliinikusse kohe, kui on märgatud muutusi.

Lümfoom on lümfisüsteemi kasvaja. See süsteem vastutab organismi immuunsuse eest. Ei ole päris selge, miks mõnel loomal tekib lümfoom. On tõugusid, nagu rotveiler, kuldne retriiver, bokser, bullmastif, basset, bernhardiin, Šoti terjer, Airedale terjer ja buldog, kellel seda kasvajat esineb sagedamini kui teistel tõugudel. Sellise suurenenud esinemissageduse tõttu võib oletada, et teatud loomadel on geneetiline eelsoodumus lümfoomi tekkeks. Haigestuvad enamasti keskealised ja vanemad koerad, aga haigus võib esineda isegi väga noortel koertel.

Lümfoomil ei ole väga iseloomulikku kliinilist pilti ja kulgu, kuid väga sageli kaasneb sellega lümfisõlmede oluline suurenemine, mis võib tekkida isegi mõne päevaga. Kergesti katsutavad lümfisõlmed asuvad koertel kurgu all, kaelal, rinnaku ees, kaenla all, kubemes ja põlveõndlas ning nende suurenemist võib märgata isegi lihtsalt koera silitades. Lümfoom võib tekkida ka sellistes lümfisõlmedes, mis paiknevad rinna- või kõhuõõnes ning mida ei ole väliselt näha ja mida ei ole võimalik katsuda. Naha lümfoomi puhul võib tekkida ketendus ja punetus või sõlmed naha all.

Lümfoomi prognoos ilmal ravita on halb ning enamasti elavad koerad ilma ravita maksimaalselt 4-6 nädalat. Keemiaraviga seevastu on sageli võimalik lümfoom kontrolli alla saada ning tagada koerale täisväärtuslik elukvaliteet isegi mitmeks aastaks. Kahjuks ei ole alati võimalik lõplikult enne ravi alustamist ennustada, kui hästi üks või teine koer ravile vastab, kuid enamusel koertest, kelle lümfoom allub ravile hästi, on mõningast paranemist märgata juba esimestel ravijärgsetel päevadel.

Sellise tõsise haiguse puhul on loomulikult peamine eesmärk looma elukvaliteedi tagamine ning iga loomaomanik oskab kindlasti neid mõnda täiendavat kuud või aastat ravi tulemusel saadavat ühist aega väärtustada. Siiski tuleb arvestada ka omanike ja pereliikmete heaolu ja ohutusega, mistõttu üks väga oluline aspekt ravi alustamisel on ka keemiaraviks kasutatavate ravimite või nende jääkidega kokkupuude.

Olgugi et keemiaravi saanud loom ei ole inimestele otseselt ohtlik või mürgine, peab kindlasti arvestama, et ravimijääke võib esineda looma kehavedelikes või väljaheidetes. Üldjuhul täiskasvanud inimeste tavaline hügieen ning mõned täiendavad ettevaatusabinõud on piisavad ohutuse tagamiseks, kuid kindlasti tuleb ravi alustamisel rangemaid ohutusnõudeid silmas pidada, kui peres on väikeseid lapsi või lapseootel naisi. Sellega arvestades on alati võimalik koostada selline raviskeem, et oleks tagatud ohutus ka kõigile koera «pereliikmetele».

Lõpetuseks võib öelda, et kuigi vähk loomadel on väga tõsine haigus, siis varajase diagnostika ja tänapäevaste ravimeetoditega on võimalik paljudele sellise diagnoosiga loomade omanikele anda täiendavat täisväärtuslikku ühist aega ning rõõmsaid hetkesid nii nagu väga paljude teistegi krooniliste haiguste korral.

Autoritest

Kaie Bogdanova on läbinud Euroopa Edasijõudnud Veterinaarhariduskooli (www.esavs.org) onkoloogiakoolituse I ja II taseme Luxemburgis.

Paul F. Mõtsküla on läbinud Euroopa Veterinaar-Sisehaiguste Kolledži  kolme-aastase residentuuri kardioloogia alal Kuningliku Veterinaarkolledži juures Londonis.