Sektori valik on ajendatud asjaolust, et toiduained on peamine kaup, mida lääneriigid Venemaale ekspordivad ning vastupidist kaubavahetust eriti ei toimu, teisalt võib Venemaa üritada sellega tekitada motivatsiooni kodumaist toiduainetootmist suurendada. Eesti jaoks on tegemist samuti sektoriga, kus netobilanss Venemaaga on Eesti jaoks positiivseim.
Tõenäoliselt ei jää see samm selles kaubandussõjas viimaseks ja saame veel näha täiendavaid meetmeid nii ühelt kui ka teiselt poolt. Eesti jaoks on toiduainete tootmine suurima mõjuga sektor, mis puudutab eestimaist tootmist. Eestist eksporditavatest toiduainetest 30% on suunatud Venemaale. Järelikult oleks Vene turu ärakukkumise otsene mõju ligi 0,3% SKP-st, kui uusi turge leida ei suudeta. Uute turgude leidmine lähipiirkonnast on raskendatud, kuna ka ülejäänud Euroopa tegeleb täpselt sama probleemiga, otsides ülejäävale toodangule uusi turge. Seega lisanduvad otsestele mõjudele majandusele kaudsed mõjud, mis tulenevad tagasilöökidest Euroopas. Seda eriti Eesti lähinaabrite Läti, Leedu ja Soome osas. Tulemuseks on oodata pikaajalisi ümberkorraldusi maailma toiduainetekaubanduses.
Kuni juunikuuni on ekspordi osas püsinud suhteline stabiilsus, mida oli näha ka juba tööstustoodangu numbritest.
Esimese poolaasta jooksul oli ekspordimaht keskmiselt 6% alla eelmise aasta taset. Juunis oli eksport 1% üle eelmise aasta taseme, kuid kasvunumbrite paranemise põhjuseks pole mitte selle aasta paranenud eksport, vaid eelmise aasta teise poole madaltaseme juurde jõudmine.
Käesoleva aasta jooksul on ekspordimahud liikunud külgsuunaliselt peaaegu kõikides kaubagruppides. Vaid tekstiili osas on trend olnud kergelt langev ja mehaaniliste masinate osas kergelt tõusev. Kõikide kaupade osas kokku on trend samuti külgsuunaline.