Kuigi vikatiga niitmist jääb iga aastaga vähemaks, siis päris väljasurnud see oskus tänapäeval veel pole. Veelgi vähem aga on neid inimesi, kes ise vikatit teravaks oskavad teha.
Nipinurk: vikati luiskamine algab pinnimisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enne vikati luiskamist on seda vaja kas käiata, lõigata või pinnida, et tera metalli õhendada,» rääkis Eesti vabaõhumuuseumis töötav tallimees Kalju Annion. Tänapäeval on lõikamine ainus viis, mida kodustes tingimustes kasutada saab, sest pinnimiseks on vaja spetsiaalset posti otsas käivat väikest alasit ja käiakive pole ka enam paljudel olemas.
Annioni sõnul oleks pinnimine kõige parem variant, sest see muudab tera struktuuri ja see peab kauem vastu. Käiamine ja lõikamine teevad tera lihtsalt õhemaks. Tallimehel on vikati lõikamiseks olemas viilist tehtud nuga, millega ta tõmbab paar korda üle vikatitera, nii et väiksed metall-laastud kukuvad. «Paarist korrast piisab ka, sest ega see vikat nii nüri ka ei olnud,» hindab mees oma kätetööd, kui on sõrmega katsunud, kas tera sai ühtlaselt terav.
Muuseumi Köstri talu perenaise Age-Lii Liivaku sõnul teritati vikateid vanasti igal hommikul enne niitma minemist, heinamaale võeti spetsiaalse kotiga luisk kaasa ja seda kasutati seal, kui vikat nüriks läks. «No sellest saab iga niitja aru,» vastas Liivak küsimusele, kui sageli tuleks luisata.
Vikati luiskamiseks on isegi Eestis mitmeid eri tehnikaid, kuid Annioni sõnul kehtib üks kindel reegel nende kõigi puhul – luiskamist alustatakse kannast ja lõpetatakse eesotsas. Ka luiske on erinevaid, nii Gotlandi käiakivist kui ka liivast valatuid, kuid vikati saab Annioni kinnitusel teravaks igaühega. Edasi on juba luiskaja valik, kas ta luiskab seda üles-alla või pikki tera. Luisates tuleb vikatit kindlat kinni hoida ja jälgida, et näppu ei lõikaks.
Üldiselt oli luiskamine meestetöö. «Õigest luiskamisest annab tunnistust terav heli ja vanasti pidi see kostma üle heinamaa,» rääkis Köstri talu perenaine. Just heli ja liigutuste kiiruse järgi saabki aru, kui hästi inimene luisata oskab. Päris algajatel soovitab Liivak hääletut luiskamist ehk luisuga tera hõõrumist. «Läheb teravaks küll,»kinnitab ta, kuigi ta kolleegid seda luiskamiseks ei pea.
Poevikatitega on Eestis heina tehtud juba tsaariajast ning praegu on paljudel kasutusel nõukogudeaegsed vikatid, tänapäeval aga müüakse aianduspoodides Austria vikateid. «Nende metall on hoopis teistsugune kui vene vikatil, sest eks siis tehti asjad nii, et nad kestaksid, aga nüüd selleks, et uus osta,» rääkis Liivak oma 30 aasta eest ühest külapoest ostetud vikatit näidates. Tema vikati valis tuttav välja paarikümne variandi seast, vikatiterasid painutades ja nende pihta nipsu lastes. Väärt ost kestab siiani ja on iga suvi töös, sest just sellega niidetakse Köstri talu õuemuru.