Digipilt võib kaduda mitmete ilmaolude tõttu

Piisab tugevast sajust, et digisignaal hajuks ja teleekraan pimedaks jääks. Foto: Peeter Langovits

Kuigi digitaalselt edastatud telesignaalid pole ilma suhtes tundlikumad kui vanad analoogsignaalid, võib digipilt hanguda või päris kaduda tuleva vihma, tuule ja lumega, samuti kõrgrõhkkonna ajal tekkiva ülilevi tõttu.

Digilevivõrgu eest vastutava firma Levira televisiooniteenuste divisjoni tehnikaosakonna juhataja Aivar Kender ütles, et ilm mõjutab digilevi küll ja sõltuvalt asukohast võib see mõju olla küllalt suur.

Samas märkis ta, et digilevi pole ilma suhtes tundlikum kui vana analoog. Pigem vastupidi. Kuid probleem on selles, et kui digiboks ei suuda enam häiritud signaali tõttu pilti kokku panna, siis hakkab pilt järsku hakkima või läheb ekraan kohe täiesti pimedaks.

Digilevi on armutu

«Analoogi korral võis mingit võrguga kaetud udukogu ikka veel aimata, mis tähendas tegelikult samuti pildi puudumist, kuid digilevi on armutu,» selgitas Kender.

Uut moodi telepildiedastusele üleminekut juhtinud Jüri Pihel ütles, et digilevi häirivad looduses ette tulevad füüsilised takistused ja osa neist takistustest võib olla ka ilma põhjustatud. Näiteks tekib tugeva vihmasaju korral veesein, mis signaali hajutab, ning samasugune mõju on ka tuulel, mis paneb puulehed kiiresti liikuma.

«Kui signaali teele jääb nüüd lehtpuumets ette, tuleb tugev tuul ja lehed kõik liiguvad kiiresti, siis tekib hästi palju väikeseid peegeldusi ning digiboksi jaoks tekib infojadas nii palju vigu, et ta ei suuda enam pilti hästi kokku panna,» kirjeldas Pihel ühte tuulise ilmaga tekkida võivat probleemi.

Kender lisas digipilti mõjutavate ilmaolude nimistusse veel tugeva märja lume saju, muutuva lähipeegelduse hoonetelt ja maastikult, muutuva looduskeskkonna ja ülilevi.

Muutuva looduskeskkonna all pidas Kender silmas näiteks puud, mis pole talvel raagus olles mingi takistus, kuid lehte minnes võib signaali jaoks läbitamatuks muutuda.

Ülilevi on aga olukord, kus saatjate signaalid levivad teatud atmosfäärikihtides peegeldudes tavapärasest kaugemale ja hakkavad üksteist segama.

Digiboks ei pea mürale vastu

«Siis juhtub see, et signaal mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvast saatjast, mis töötab sama sagedusega kui näiteks Tallinna saatja, jõuab siia. Ja kui antennisüsteem on tundlikuks ehitatud või kehvasti suunatud, hakkab ta sisse võtma ka seda teist, kaugel asuvat saatjat. Müra läheb suureks ja digiboks tõstab käed üles,» selgitas Pihel.

Ülilevi on suuremaks probleemiks Eesti põhjarannikul ja seda tuleb ette paar korda aastast, enamasti kõrgrõhkkonna ajal.

Pihel märkis veel, et teistest rohkem segab ilm digipildi vaatamist nendel inimestel, kel on kodus niinimetatud Poola restantenn.

«Need on ühed kohutavad asjad. Mõnes mõttes on need hästi efektiivsed, nad on odavad, kerged paigaldada, aga kahjuks on nad ka väga häiretundlikud,» rääkis Pihel. «Võib öelda, et just need on tundlikud ilmale, igasugustele müradele, häiretele ja ülilevile.»