Kuidas müüa ühist kinnisvara peale lahkuminekut?

Kinnisvara müügisilt. Kinnisvara, krunt. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Kinnisvaratehinguid on kõige lihtsam teha vallalisena, räägib Arco Vara Eesti büroode juht Maia Daljajev. Ta rõhutab, et vallaline on vaid see kinnisvaraomanik, kes pole kunagi abielus olnud. Ja reaalses elus ette tulevate koledate tülide vältimiseks oleks vaja hilisemas võimalikus müügiraha jagamises juba enne ühise kodu rajamist kokku leppida.

Kui oled korra juba abiellunud, pole sa kinnisvara müüma hakates enam kunagi vallaline, isegi mitte peale 50 aastat abielu ning kooselu lõppemisest. Seaduse järgi oled siis kas lahutatud või lesk.

Tüüpjuhtudel küsivad notarid ja maaklerid alati kinnisvara müüja ning ostja perekonnaseisu. Seda ei tehta uudishimust, vaid seadusega pandud kohustusest. Kinnisvara müümine ja ostmine sõltub otseselt sellest, millal on vara soetatud ja kuidas lood tehinguosalistega parasjagu on.

Enne abielu ostetud, pärandi või kingina saadud kinnisvara on ühe abikaasa ainuomandis, kes võib sellega toimetada, nagu heaks arvab. Samamoodi saab üks abikaasadest omatahtsi kinnisvaraga toimetada siis, kui seda võimaldab abieluvaraleping. Sel juhul kinnisvara hüpoteekidega koormamiseks ja müümiseks teise abikaasa luba vaja ei ole.

Enim vaidlust põhjustab raha

Kõigil muudel juhtudel on abielu ajal soetatud kinnisvara ühisomandis ning nii mees kui ka naine peavad selle müügiga nõus olema. Müügitehingu vormistamiseks on vaja mõlemal notarisse tulla või eelnevat kirjalikku kokkulepet. Ühist kinnisvara võimaldab müüa ka jõustunud kohtuotsus, mis näitab, kelle omandis vara on või kuidas müügist saadav raha osapoolte vahel protsentuaalselt jaguneb.

Üsna tihti antakse nõusolekuid rahumeelselt, kuid tehinguid on ka ära jäänud, kuna üks eksabikaasadest pole müügiga päri või leiab, et ta saab kinnisvaramüügist oma kasutusse liiga väikese summa. Kõige rahumeelsemad on need juhtumid, kus esmalt saab kinnisvara müügilt oma osa ühise kodu ostmist finantseerinud pank ning ülejäänud summa jagatakse mehe ja naise vahel võrdselt.

Raha jagatakse seejuures pooleks olenemata sellest, kes omafinantseeringu leidis ja kuidas laenu tagasi maksti. Ühiselt võetud laenu võidakse tagasi maksta ka võrdselt, kuid praktikas on sageli nii, et ühist pesa punudes tuleb omafinantseering näiteks naiselt või tema vanematelt, kuid lepitakse kokku, et laenu hakkab tagasi maksma mees.

Samas võib juhtuda, et üks ekskaasadest on suhtega 50/50 nõus, kuid teine tahab saada oluliselt rohkem. Kui kokkuleppele ei jõuta, lahendab vaidluse kohus. Seni pole võimalik kinnisvara müüa.

Abikaasa ja ekskaasa notarisse kaasa

Kõige keerulisem on olukord, kus kooselu on ammu lõppenud ja tahetakse osta juba uut kodu koos järgmise elukaaslasega, kuid abielu on veel lahutamata. Näiteks ostavad Jüri ja tema kaasa Pille omale uut korterit, kuid Jüri ja Mari ei ole veel ametlikult lahutatud. Sellisel juhul peab notarisse tehingu juurde tulema ka Jüri seaduslik naine Mari või peab Mari olema nõus sõlmima Jüriga abieluvaralepingu, sest lahutust ei saa päevapealt vormistada.

Praktikas tuleb siiani ette ka juhtumeid, kus taat on aastaid surnud ja memm elab juba pikka aega laste juures, kuid pärand on vormistamata. Kui memm tahab oma metsamaja müüa, ei saa ta seda enne pärandi vastuvõtmist teha. Lihtsaimal juhul on taadist jäänud testament, kus ta oma osa majast memmele jätab. Muudel juhtudel laieneb pärijate ring laste või kaugemate sugulaste võrra, kes peavad kas ametlikult pärandist loobuma või müügi vormistamiseks notarisse kohale tulema.

Isiklikust kogemusest ja teistelt maakleritelt ning notaritelt kuuldu põhjal ütlen, et kinnisvara kaasomandisse ostmine, kui kaasomanikud pole omavahel abielus, on sisult sama kui abiellumine. Kuna omanike kohustused ja õigused on ühised, on vaja enne tehingut panuses ning müügitulu jagunemises kokku leppida, olgu selleks siis 50/50 või 99/1.

Mõnel juhul kasutavad kinnisvara kaasomanikud armastuse lõppedes ja teede lahkuminekul ostueesõigust. Selleks võetakse laenu ja makstakse sellest teisele poolele kuuluv osa välja. Sageli on suhted aga nii sassi läinud, et mõlemad pooled soovivad jätkata oma eluga uues kohas. Sellises pingestunud olukorras on kõige õigem usaldada kinnisvara müük erapooletu inimese korraldada.

Kasuks tuleb erapooletu müüja

Kui lahkuläinud paar ise kinnisvara müüb, juhtub üsna tihti, et kodus edasi elav osapool ei taha tegelikult välja kolida ning hakkab seetõttu kas teadlikult või alateadlikult müüki pidurdama. Välja näeb see nii, et ta annab potentsiaalsetele ostjatele emotsioonidest kantud, moonutatud või hirmutavat infot. Ostja tunneb end ebamugavalt ja mitte teretulnuna, kui korteri näitaja kirub oma endist elukaaslast, ümbruskonda ja naabreid, jätab kodu enne näitamist koristamata või ei lase ostjat varem kokkulepitud ajal üldse sisse.

Ilmselt on ka neid juhtumeid, kus lahutuse järgselt läheb kinnisvara müük kas panga, muu võlausaldaja või eksabikaasa nõudel kohtutäituri kätte, kuid see on pigem äärmuslik, kui tavapärane. Erinevalt maaklerist, kes saab kinnisvara müügihinda alandada vaid kokkuleppel omanikega, lähtub kohtutäitur seaduses sätestatust ega küsi omanikult, kui müügihinda alla laseb. Kindel on ka see, et erapooletu müüja suudab kinnisvaraturu olukorda adekvaatsemalt hinnata ega näe mõtet turuhinnast oluliselt kõrgemat ostupakkumist pikki kuid ning aastaid oodata.

Kui üks kinnisvara kaasomanikest vajab väljakolimiseks teist elamispinda ja eriti siis, kui soovitakse kolida mõnda teise piirkonda, võiks sellest rääkida müügiprotsessi korraldava maakleriga. Maakler annab nõu ja aitab lahendusi leida, kuid kindlasti tasub ka ise silmad lahti hoida. Võimalik, et kõige mõttekam on end uues kohas algul üürikorterisse sisse seada ja osta omale uus kodu alles hiljem.

Elukondliku kinnisvara müüki ja uue kodu ostu saab notaris ka korraga vormistada, et väljakolija vahepeal n-ö kuuse alla minema ei peaks. Kuigi ostjatele ei pruugi see meeldida, saab vanast kodust väljakolimist näiteks kolm kuud edasi lükata, et end vahepeal uues kohas ilusti sisse seada.