Lugejate soovitused, kuidas vabaneda tülikatest teetigudest

Lusitaania teetigu. Foto: Merike Palginõmm

Tarbija24 lugejad jagasid soovitusi, milliste vahenditega vabaneda koduaedu rüüstavatest Lusitaania teetigudest.

Tea kirjutas, et parim vahend tigude vastu on sool. «Soola peale ja sureb ära. Ja kui on «tuttav» siil, siis see sööb neid. Pane ka siilile midagi süüa ja tulebki sinu aeda. Eelmisel aastal oli meil metsikult neid teetigusid. Tänavu on siil ajas ja teod kadunud. Nii lahe! Eriti jube oli neid vannitoast leida – mingisugusest praost pressisid sisse,» kirjeldas naine oma kokkupuutest tigudega.

Lugeja Mina kirjutas, et hea ja järgitestitud abivahend ablaste õgijate vastu on kausike või taldrik õluga. «Teod tulevad õlle lõhna peale kaussi ning sinna nad jäävadki,» märkis ta.

Aiahuviline lugeja, kelle piirdeaiata maalapp asub metsa veerel, on tigudega väga tuttav. «Liiva või saepururiba aias aitaks nende massilist sissetungi aeda pidurdada. Ise kasutan aga eelpoolsoovitatud õllepüüniseid ohustatud taimede läheduses. Igal hommikul korjan õllekaussidest surnud isendeid. Nii päästan maasikaid ja nii mõnegi teise taime. Takeetesed ja sibulad ning teised tugeva lõhnaga taimed on nende jaoks tõmbenumber – nende intensiivne lõhn meelitab neid veelgi rohkem ligi. Tigudele ei meeldi aga puisemad maitsetaimed nagu rosmariin ja tüümian. Roosid ja lobeeliad ei huvita neid üldse. Seevastu mooni taime võivad nad juurteni nahka pista. Söövad ka inimese toitu, näiteks pole probleemiks ronida grilli lihajäänuste peale. Lähikonnas ei saa enam ka puravikke,» loetleb naine probleemidest, mida sissetungijad põhjustavad.

Ta lisab veel, et Rootsis on 2008. aastast lubatud kasutada nn bioloogilist relva. «See pidi olema tõhus vahend, kuid meil siin pole seda müügis näinud. Sinistest graanulitest pole aga mingit tolku – lisaks on need kallid. Vee-õllesegu tuleb odavam ja on väikese aia puhul efektiivsem.»

Lugeja Maakas kasutab tigude tõkkeks saepurust meetrilaiust riba. «See talle ei meeldi ja üle selle ta maalapile hävitama ei roni. Kui neid on aga palju, panen äädikat vette – libedik söövitavat ainet ei taha.»

«(Teetigude) looduslikud vaenlased pidid olema metssead, siilid ja need kollaste nokkadega mustad linnud. Aeg-ajalt söövad teod ka omasuguseid,» teab lugeja Ahaa.

Üks osa lugejaid leiab, et kõige efektiivsem on teod õuelt kokku korjata suurde suletavasse anumasse ning panna sinna sisse soola.

«Ma küsiks, et mida teha selle teosupiga? Kuskile kraavi ka sellist jõletist ei kallaks,» küsib lugeja Ahaa.

Lugeja Kodanik ütleb, et tigude hävitamiseks kuuma vett ei jagu, kui teod juba platsis on. «Meie ümbruses on inimestel viieliitrised keeratava korgiga veenõud. Sinna sisse jämesoola ja siis korjama! Järgmisel kevadel valad haisva segu (kõik mitukümmend kogunenud liitrit) kanalisse (siis, kui on kindel, et seal enam midagi peale bakterite elus ei ole),» soovitab ta.

«Kui tigu on surnud (kindlalt) ja ei ole võimalust, et ta kõhus on valmis munad, mis võivad järglasi anda, siis kraavi valamine või komposti panemine ei tohiks olla probleem. Mure on ikkagi selles, et kuidas olla veendud, et see «supp» järglasi ei anna,» hoiatab lugeja Kodanik.