Sanktsioonide sügavused: kes tõlgib read kaugelt maalt?

Vene lipp Luganskis. Foto: SCANPIX

Kes suudaks hoida järge, mida Euroopa Liit Venemaa vastu suunatud sanktsioonide vallas kokku on leppinud – või mille kokkuleppimist on lubatud kaaluda? Sõnakasutus on mõistetav vaid asjassepühendatuile ning terminid on püsivas muutumises.

Üleeilne välisministrite koosviibimine oli klassika, kirjutab Financial Times: osade meetmete suhtes rakendus «akseleratsioon», teisi aga laiendati. Ning mõned neist pandi ootele tänase ELi saadikute kohtumise tarvis.

Diplomaatide endi sõnutsi on selguse puudumine osaliselt kavatsuslik. Kuna esialgne kava sanktsioonide järk-järguliseks võimendamiseks on osutunud poliitiliselt teostamatuks, on läbirääkijad teadlikult tumestanud pilti ning hägustanud piirjooni.

Ühtlasi on nihutatud fookust siia-sinna, et leida võimalusi edasiste sammude üksmeelseks kokkuleppimiseks. Ukraina konflikti ägenedes pandi paika kolm sanktsioonide «faasi», millest esimene (kahepoolsete viisaläbirääkimiste katkestamine jne) ning teine (reisikeeldude ja varade külmutamise vaikselt täienev must nimekiri – hetkel 72 venelast ja ukrainlast) rakendusid üsna ruttu.

Kolmanda faasiga, mis kujutaks endast laiapõhjalisi sanktsioone konkreetsete Vene majanduse valdkondade suhtes, on osutunud keerukaks. Euroametnike hinnangul on häda selles, et faasist Nr 3 kujunes kiiresti küsimus stiilis «kõik või mitte midagi».

Kuna vaid ühe sektori sihtimine põhjustaks piina üksnes ühele kolmest peamisest välispoliitilisest otsustajast – Prantsusmaa kannataks relvaembargo pärast, brittide õrn koht on finantssektor, Saksamaa saaks haiget energiasektori sanktsioonidega – on diplomaadid nõudnud «balansseeritud paketti», mis annaks kõikidele Euroopa Liidus võrdse vopsu.

Balansseeritud pakett oleks aga omamoodi tuumapomm: kõik peamised Venemaa sektorid saaksid korraga tuld, Euroopa majandus kannataks maksimaalselt ning edaspidiseks – kui Kreml peaks pahal teel jätkama – ei oleks enam eriti midagi kangemat varuks.

Seepärast üritavadki diplomaadid praegu leiutada midagi teise ja kolmanda faasi vahepealset, mis ei lahterduks ühtegi kategooriasse. Jutt käib näiteks toetuste ja investeeringute kinnikeeramisest.

Häda on aga sellest, et kolmanda faasi vajadus ei ole kuhugi kadunud ning pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist nõuavad Suurbritannia koos Rootsi, Poola ja Baltimaadega relvaembargot – mis sisuliselt kujutaks endast kolmanda faasi käivitumist.

Teisipäeval lepiti tegelikult kokku vaid selles, et teisest faasist võiks veidi edasi liikuda ning võib-olla saaks kaaluda esimest sammu kolmanda faasi suunas.

Ühe ELi diplomaadi sõnul küsis üks «karmimatest» välisministritest teisipäeval kolleegidelt, mis alust on oodata saadikutelt neljapäeval otsust, mida nemad ise teisipäeval vastu võtta ei suutnud. Vastus selgub varsti.