Eesti vaeseim vald tunneb end rikkana

Õru hoovides on lastel ringijooksmiseks ja mängimiseks ruumi laialt – ema Kaiu Otto koos lastega: Kertu (heledas), Kessu (punase pluusiga), Jorma ja Keidy. Foto: Liis Treimann

485 elanikuga vallas on puudus nii tööst kui töötajatest, kuid kohalike sõnul hoolib vald oma elanikest väga.

Õru on juba aastaid olnud siseministeeriumi tellitud omavalitsuste võimekuse uurin­gu järgi viimasel, 226. kohal, kuid Õru elanikud ega sügisel ametisse asunud värske vallavanem ei pea kohta vaeseks.

Nõukogudeaegne korterelamu Valgamaal. Esimese trepikoja lahtisest aknast kostab trummi- ja bassihelisid. Keskmise trepikoja kohal on silt «Õru vallavalitsus». Elamu teisel korrusel koputame uksele ja astume neljatoalisse korterisse, kus asub tõepoolest Eesti kõige vaesema valla valitsus. Kohalikele seda tiitlit mainida ei tasu, sest kõigil on selle kuulmisest kõrini.

Pealtnäha miski otseselt sellele ei viita, et tegu võiks olla väga vaese kohaga. Mööda Tartu-Valga maanteed Õru alevikku sisse sõites jääb tee äärde küll paar tühja korterelamut, aga samasuguseid maju näeb nii mõneski teises Eesti alevikus ja külas.

Kui sõita aleviku sügavamatesse soppidesse, õitsvate rohumaade vahele, võib leida suurtel hoolitsetud maalappidel talumajasid, mille hoovis jooksevad ringi lapsed ja loomad. Sellist idülli vaadates tekib paratamatult küsimus – kus on vaesus?

Kogu Õru valla asjaajamine paistab olevat korraldatud erinevates kortermajades. «Vallamaja» on ebamäärast beežikat värvi, hoone seinad on väsinud ja veidi plekilised. Lasteaed asub see-eest ilusas helekollases ja viisakalt viimistletud elamus.

Lasteaia maja teises trepikojas tegutseb töökoolituse grupp. Laua ümber, sülearvutite taga istub kuus inimest ja laua kõrval grupijuht Valeri Talu, kes kõneleb arvutikasutajatega segamini eesti, inglise ja vene keeles.