Roosiilu presidendi aedniku käe all

Vähestel avaneb võimalus külastada imelist presidendi kantselei roosiaeda Kadriorus, veelgi vähem teatakse, kuidas aednik Eve Silm 1500 istikuga igal aastal rinda pistab.

«Nädala jagu lükkasid tänavu jahedad ilmad rooside õitsemise aega hilisemaks küll,» nentis presidendi kantselei aednik Silm basseini ääres peenraid silmitsedes. «Näiteks seesama «Gruß an Bayern» on väiksem ja lühem, eelmistel aastatel on ta palju lopsakam ja kõrgem olnud. Muidu on ta väga hea sort – suve keskpaigast kuni sügiseni õitseb,» hindas naine erkpunaseid õisi.

Riigipea tagahoovis kasvab kokku 35 roosisorti ja 1500 istikut. Aiaplaani koos sortide asetusega kujundas Põltsamaa roosiaia rajaja Rein Joost. «Tema käest tellin ma sorte, mis on talve jooksul haigeks jäänud või lihtsalt külmaga välja läinud. Ta paljundab neid,» rääkis Silm.

Valdavalt on presidendi aias vanemad sordid. «Need roositaimed kasvavad siin juba 12 aastat. Nad on küllalt pikaealised, aga kui ma näen, et mingi sort ei ole nii perspektiivikas, siis vahetan selle välja,» selgitas ta.

Kõige tähtsam sort aias on 1937. aastal Saksamaal Eesti Vabariigi esimese presidendi auks aretatud ja seejärel Eestisse toodud «Staatspräsident Päts». «Siin on näha, et ta on nii kaua aega tagasi aretatud, et võtab endale haigusi ja kahjureid külge ega ole talvekindel. Teda ei anna paraku ka hästi paljundada. Seepärast on mul see peenar natuke pooltühi,» silmitses aednik nukralt valgeid, õrnalt kuldseid õisi. Paraku ei õnnestunud ajaloolise roosisordi silmastamine ja pookimine, mistõttu vajab peenar nüüd uut lahendust – selle hoiab Silm esialgu saladuses.

Aia sümbol on omamoodi ka maailmakuulsa lastekirjaniku Astrid Lindgreni auks aretatud sort. ««Astrid Lindgren» on väga tugev ja terve, läikiva lehestikuga roosaõieline roos,» kiitis Silm. Lilledel seisid nupud praegu veel kinni ja ootasid avanemist nagu mitmel teiselgi sordil.

Millist sorti soovitab kogemustega aednik aga hobiaednikel kasvatada? Silm arvas, et sel, kes on päris algaja, tasub katsetamiseks proovida pargiroose. Ta osutas: «Seesama punane on väga hea pargiroos «Hansaland». Hästi kaua õitseb, ei ole haige. Ühesõnaga: kasvab kehvemates tingimustes väga hästi.»

Roosiaia planeeringus on selgelt arvestatud kasvutingimustega. Kui ühel pool purskkaevuga basseini on päikesepaistelisem, siis vastas on varjulisem. Seega on teisele poole pandud kasvama just sellised sordid, mis nii palju päikest ei nõua – reas ilutses rodu pargiroose.

Pargiroosidest tõi Silm esile «Lac Majeau». «Tema on natukene kibuvitsasarnane, lõhnab isegi kibuvitsa moodi. Kui ta ära õitseb, siis tekivad tal punased dekoratiivsed marjad,» iseloomustas aednik. Erakordset silmailu pakkus üks lumivalgete õitega taim, vanem roniroosisort «Rosa Helenae Honungros». «See sort näitab tänavu fantastilist õiteilu ning saadab lendu mõnusalt mesist lõhna,» kirjeldas Silm.

Tema sõnul ei vaja pargiroosid nii palju hoolt kui õrnad peenraroosid. «Peenraroosid tahavad kevadel pärast lume sulamist tagasilõikust – see on päris esimene töö. Meie kliimas külmuvad kõik peenraroosid praktiliselt lume piirini ja seejärel tuleb neid kevadel oskuslikult tagasi lõigata ja hilissügisel katta. Pargiroosid katmist ei vaja,» õpetas ta.

Aednik rõhutas, et oluline on peenraroose pärast õitsemist ka suve jooksul tagasi lõigata. «Tugevakasvulisi taimi lõikan kuni kümme sentimeetrit tagasi, siis nad ajavad lehepungadest uued õiepungad välja ja roos õitseb suve jooksul ka teist ja kolmandat korda.»

Peenraroosidest tõstis Eve esile veel Eestis aretatud sorti «Koit» ja Iirimaa sorti, kollast «Jan Speki». «Punaseid ja roosasid sorte on palju saada, aga tugevaid ja häid kollaseid on vähem,» nõustas Eve. Pinnakatteroosist leidis äramärkimist sügavpunane, elegantne «Austriana», lisaks esimene õitseja, beebiroosa «Regensberg».

Väetas kolmandat korda

Viimane vajalik töö, mis Silm möödunud nädala esimeste kuumadega ära tegi, oli väetamine. «See on mul alates maikuust juba kolmas väetamine. Esimesena andsin lämmastikväetist, siis juunis tuli täisväetis ja nüüd juulis oli teist korda täisväetis. Augustis on plaanis sügisväetis. Roosid soovivad kasvu ajal palju süüa ja juua,» tõdes aednik.

Küsimuse peale, milliseid salanippe rooside kasvatamiseks presidendi aias veel kasutatakse, vastas Silm: «Kui sa kohvi lõhna tunned, siis see on sellepärast, et ma raputan kogu majast tuleva kohvipaksu roosidele. See mõjub neile väga hästi, kuna kohvipaks muutub huumuseks ja tõstab mulla viljakust.»

Esmatähtis on Silma sõnul, et roos saaks alguses õigesti istutatud. Peenraroosid on kõik poogitud või silmastatud ja pookekoht peab istutamisel jääma vähemalt viie-kuue sentimeetri sügavusele mulla sisse. «Küllalt tihti jäetakse pookekoht mulla piirini, aga ta peab olema mulla sees, sest selle koha pealt areneb kultuurroos. Vastasel korral ei pea taim meie talvetingimustele vastu ja külmub ära,» õpetas ta.

Kevadel pannakse roosidele kooremultš, mis kergendab rohimist, hoiab niiskust ja muudab peenra korrektseks. Kooremultši alla on aednik loomaaiast tellinud veel kompostmulda. Päris sügisel hilja, novembris-detsembris, kui esimene külm on üle käinud, katab Silm roosid talveks väikese liivakuhjaga. «Siis on nad juba tagasi lõigatud ja kõik lehed küljest ära nopitud. Õrnemad võrsed lõikan veel ära ja jätan ainult kõige tugevamad alles,» lausus ta.

Suvel julgustas Silm roose usinalt tagasi lõikama ja neile juua andma. «Roosil on juur üsna sügaval ning selleks, et sinna vesi ligi pääseks, tuleks korralikult kasta. Suvel võib kuumal ajal varahommikul valada lausa kaks ämbritäit vett ühele istikule.»

Aednik tõdes, et rooside hooldamine on töömahukas ettevõtmine – askeldamine kevadest sügiseni. Lisaks on tema vastutada kogu ülejäänud haljasala: muru, põõsad, puud. «Muru vajab tegelikult samamoodi palju hoolt – rullimine, õhutamine, väetamine, liivatamine, umbrohutõrje. Kui ikka head muru tahad saada, siis peab murul ka spetsiaalne hooldus olema.» Augustikuus ootab aednik endale taas abikätt ja praktikanti Kopli ametikoolist.