Üllatavad taimekooslused Õismäe veerel

Aednik Hannes Maripuu sõnul on kõige mõnusam hommikuti või hilja õhtuti loomaaias jalutada ja taimi imetleda. Näiteks pakuvad külastajaile silmailu õues kasvavad eksootilised liigid.

«Meie kollektsiooni uhkuseks ongi troopilised taimed, mille me pärast jaanipäeva välja toome ja peenrasse istutame,» tutvustab Maripuu. Mõistagi tuleb sügisel need soojalembesed isendid õigel ajal üles kaevata, juuri kärpida, potti istutada ja kasvuhoonesse tagasi viia.

Kuigi tänavune muutliku ilmaga kevad on aednikele parasjagu tuska teinud, mõnulevad nüüd kõik suvitajad, juured maamullas, värske õhu käes. Vaid heinpuud on potti jäetud, sest kuna neid Eestis rohkem pole, antakse nad talveks botaanikaaia Austraalia ekspositsiooni ehtima ja suveks tuuakse loomaaeda tagasi.

Maripuule meeldib huvilisi üllatada ja seepärast kujundatakse igal aastal lillepeenrad isemoodi. Põnev on vaadata, kuidas seekord on püsikud, suvelilled ja troopilised taimed kokku seatud. Paljudes istutusalades loovad võimsa mulje eri värvi lehed. Näiteks ühes peenras on jukkad, minihostad, lehtdekoratiivsed pelargoonid, hallid padipõõsad ja peedipunased kõlupead.

«Kõlupea tõin Costa Ricast kaasa ja nüüd me paljundame neid siin ise. Küll nad on ilusat värvi!» on aednik rahul.

Kõrvalpeenras on teine kaunis tumepunaste lehtedega lill – verilehik. Koos aspleeniumitega moodustavad nad kena vaatepildi. Need võimsad puusõnajalad võetakse aga sügisel üles, sest meil talvituvad nad kasvuhoones, selgitab aednik, ja lisab, et kuna nad saavad botaanikaaiaga hästi läbi, vahetatakse omavahel taimi. Osa toalilli on loomaaeda jõudnud lillepoodidest, kust kiratsema jäänud istikud on napilt prügikastist pääsenutena neile toodud. Loomaaias on varasemad rääbakad turgutatud uhketeks toalilledeks.

Lopsakate lehtedega hostasid leidub peaaegu igas segapeenras, samuti kasvatatakse rohkesti eri liike fuksiad. Mõned neist – nüüd juba puumõõtu – on seitsmeaastased.

«Kui ma veel Kadrioru pargis töötasin, käisime kolleegidega Helsingi linna haljastust uudistamas ja nägin seal Esplanaadile suveks toodud igivanu fuksiapuid. Saime sellest innustust ja kasvatame neid nüüd ka siin,» räägib 15 aastat loomaaia aedniku ametit pidanud mees, kes võib peaaegu iga taime kohta loo jutustada.

«Meil pole mingi näidisaed … Ükski «normaalne» kärner ei paneks kohalikke kuusesorte ja palme ühte peenrasse,» lausub ta muigel sui, ning lisab käega teisele poole osutades, et selles võsas kasvab saasabambus.

Vahvalt on kujundatud tiikide ümbrus. Kollase vesikupu tõi aednik oma vanavanemate koduaiast. Veesilma ääristavad väga hästi edenenud püsikud, punakaslillakate lehtedega lursslilled ja nende taga kõrguvad jukkad, omaette puntidena ussikeel, vesikanep ja kanna, mis kasvab suve lõpuks kolme meetri kõrguseks.

Üht teelõiku piiravad kilplehed. Mõni aasta tagasi tõi loomaaia direktor Mati Kaal paar taime oma koduaiast, nüüd aga on neist saanud pikk lopsakas rida.

Igal aastal rajatakse loomaaeda uus (istutus)ala. Mullu tehti lepavõsa asemele rabarberipeenar ja iiriseplats, kus saab näha vähetuntud liike ja sorte.

Loomaaias õitsevad kümneaastased lavendlid niisama võimsalt kui Provence’is. Nende lillakas õitemeri peaks skeptikuid veenma, et ka Eestis saab seda suursugust lõhna- ja ravimtaime püsilillena kasvatada.

Samuti meeldib siin ürtidele – just sellest peenrast viiakse rohelisi maiuspalu loomade künadesse ja sõimedesse.

«15 aasta jooksul on meie hooldatavate pindade hulk suurenenud 300 protsenti, aga töötajate hulk on jäänud samaks. Ideaalse maastikukujunduse nimel tuleb veel palju tööd teha ja see on meeldiv töö,» arutleb Maripuu.

Igatahes on hobiaednikel loomaaia välialadelt palju õppida. Milliseid lilli, põõsaid ja puid aeda valida, kuidas neid rühmitada jne. Siin võib veeta terve päeva ainuüksi taimi imetledes, sest igal sammul näeb midagi inspireerivat.