/nginx/o/2010/07/09/399523t1h7331.jpg)
Nüüd, kus jalgpalli MM varsti läbi saab, seisavad Lõuna-Aafrika kuue uue staadioni omanikud silmitsi küsimusega, mida nendega pärast FIFA lahkumist peale hakata.
Mis saab Lõuna-Aafrika staadionitest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigis, kus ragbi jalgpallile populaarsuse poolest igati silmad ette teeb, võiks neid ju ragbiliidule pakkuda.
Ragbiklubidel on aga finantslepingud vähemalt kolmeks aastaks ette sõlmitud ning vanad staadionid armsaks saanud, nii et suurematest tegijatest ei ole keegi huvitatud, ütleb endine ragbistaar Morné du Plessis.
Du Plessis juhatab uut Prantsuse ja Lõuna-Aafrika konsortsiumi nimega Sail/Stade de France, kes Kaplinna linnavalitsuselt staadioni 30-aastase liisingulepingu üle võtab.
«Ma leian, et kui ragbi mõne aasta pärast meile appi ei tule, siis läheb raskeks,» tunnistab ta. Veelgi suurema väljakutsega seisavad silmitsi Nelspruiti, Port Elizabethi ja Polokwanesse rajatud staadionid.
Rajatistena on nad suurepärased, kuid jäävad kaugele Lõuna-Aafrika populaarsematest jalgpalliklubidest. Läheduses ei tegutse ka ühtegi arvestatavat ragbiklubi.
Durbani aukartustäratav Moses Mabhida staadion, kus toimus kolmapäevane poolfinaal Hispaania ja Saksamaa vahel, võiks saada ragbiklubi Durban Sharksi kodustaadioniks.
Sharks soovib aga ajada palli taga oma «sissemängitud» Absa staadionil – mis asub otse jalgpallistaadioni kõrval. Staadionid sümboliseerivadki MMi korraldamise plusse ja miinuseid.
Valitsus kulutas neile 12 miljardit randi (1,6 miljardit dollarit). Ja vaatamata kõigele aule ja kiitusele, mis suurturniir Lõuna-Aafrikale on toonud, on mõnede inimeste arvates tegemist skandaalse raharaiskamisega.
«Mis juttu saab olla vaeste eluasemeprobleemide lahendamisest, kui valitsus rikaste tarvis selliseid valgeid elevante püstitab,» ütles Kaplinnas baseeruva survegrupi InternAfrica aktivist Andre du Plessis, viidates sellele, milliste koormavate ja tülikate objektidega staadionite näol tegemist on.
Julgeoleku-uuringute instituut kirjutas aprillikuises raportis valearvestuste kohta staadionide hangetes järgmist:
«Staadionite rajamine erinevatesse linnadesse ja nende edasine hooldus avadab eeldatavasti negatiivset mõju nimetatud omavalitsuste võimalustele kanda hoolt vaeste eest, pakkuda teenuseid ja infrastruktuuri. Lisaks sellele on mitme staadioni finantsiline elujõulisus pikemas perspektiivis küsitav.»
Kaplinna abilinnapea ja finantsjuht Ian Neilson ütles, et linn pidi tegema lihtsa valiku. «Valik oli selge: kas ehitada FIFA nõuetele vastav staadion ja võtta MMist osa – või jääda MMist kõrvale.»
Riskid olid pigem madalad. Lõuna-Aafrika valitsus ladus välja enamiku vajaminevast 4,3 miljardist randist, linnal tuli poetada vaid 800 miljoni randi ringis.
Samuti maksis valitsus kinni lennujaama uuenduse ja transpordi. Neilson väidab, et kui Kaplinn oleks MMist loobunud, «siis oleks see raha kulutatud kusagil mujal».
Ta lisab, et olnuks neil rohkem aega asju läbi mõelda, võinuks staadioni asukoha planeerimisel paremini arvestada linna vähemkindlustatud elanike vajadusi ja transpordiühendust.
Nüüd jääb neile kaela kaunis staadion imeilusas paigas. Kuidas seda aga rentaabliks muuta, pole kellelgi õrna aimu. Vähemalt on maksumaksjad lisakulutuste eest osaliselt kaitstud, kuna konsortsiumi kapitalikuludele on seatud ülempiiriks 5 miljonit randi aastas – ning linn saab tuludest 30 protsenti endale.
«Eks risk ole alati, et mis pärast saab,» nendib Neilson. «Aga kõik sõltub sellest, kuidas objekti hallata. Kaplinna staadionil ja selle asukohal on ka positiivseid aspekte. Ja kui meie teda tööle ei saa, kes siis veel?»
Copyright The Financial Times Limited 2010.