/nginx/o/2012/04/23/1070394t1h774b.jpg)
/nginx/o/2010/07/07/398944t1h34fd.jpg)
Poes kuivainete leti ees kaerahelbepakke uurides selgus, et Eesti tooteid valikus polegi. Mitmed pudrumaterjalikotikesed on küll siin pakendatud, ent vili on sisse toodud mujalt.
Kodumaiseid kaerahelbeid kauplusest naljalt ei leia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on need kuivained ühed vähestest tootegruppidest, mille puhul on pakendile märgitud tooraine päritolu – enamikult pakkidelt pole lihtsalt võimalik päritolu välja lugeda.
Pakendil peab seaduse järgi olema märgitud kas tootja või turustaja, tooraine päritolu aga kirja panema ei pea. Ehk kui Eesti ettevõte näiteks marineerib ja paneb purki Poola kurgid, saab neist automaatselt Eesti toode.
«Kui purgikurgid tõesti tuuakse näiteks Poolast, siis ega te seda teada ei saagi, sest kui need töödeldakse ja pakendatakse Eestis, siis selle toote päritolumaa ongi Eesti,» selgitas Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp ning lisas, et tarbijal oleks muidugi hea teada, kust tooraine pärit on. Ja kui kurgid on purki pandud Ungaris, aga Eesti firma neid sealt tellib ja oma nime all müüb, peab ka see pakendil kajastuma.
Isevarustatus on hea
Potisepa sõnul kasutatakse Eesti toorainet sajaprotsendiliselt ainult piimatoodete puhul. Samuti on toorainega varustatus täielik rukkijahu puhul. Ka sealiha puhul on omavarustatuse tase peaaegu sada protsenti, üldiselt aga kasutatakse lihatoodetes kohalikku toorainet umbes 75–80 protsendi ulatuses.
«Kanaliha puhul on omavarustatuse tase 50 protsendi ringis,» nentis Toiduliidu juht ja lisas, et toorainega isevarustatus on Eestil päris kõrgel tasemel.
«Piima toodame viimastel andmetel 163 protsendi ulatuses. See tähendab, et saame oma piima kõik kätte ja 63 protsendi jagu saame toorpiima veel töödelda, et seda siis eksportida,» selgitas ta.
Fazer Eesti müügidirektor Kristjan Kongo ütles, et praegu kasutatakse neil saia-leiva tegemisel Eestist pärit jahu, ent varemalt on jahu ka sisse ostetud, vastavalt pakkumiste hinnale ja kvaliteedile.
Potisepa hinnangul ei mõtle tavatarbija tegelikult väga palju selle peale, millisest lihast on tehtud näiteks keeduvorst.
«Inimesed peavad endale aru andma, et kui on 60 krooni maksev vorst ja 30 krooni maksev vorst, siis millegi arvelfs see tuleb,» rääkis ta.
Potisepa sõnul on tema silmis tootel lisaväärtus, kui ta teab, et see on valmistatud Eesti toorainest.
Tarbija seisukohalt võiks Toiduliidu juhi sõnul olla pakendil kirjas ka päritolumaa. «Aga tootjate ja töötlejate seisukohast saan ka natuke aru – kui meil oleks toorainega varustatus ligi sada protsenti ükskõik millises sektoris, siis Eesti ettevõtted kasutaksid suurima heameelega Eesti toorainet,» möönis ta.
Lipumärgi nimel
Potisepa sõnul saavad tooteid tunnustava Toiduliidu lipumärgi endale kaubad, mis on Eestis valmistatud. «Liidu seisukohalt ei saa me tooraine päritolu peale rõhuda, sest meie toidulaud oleks väga palju vaesem, kui räägiksime Eesti toodetest kui Eesti toorainest tehtud toodetest,» tunnistas ta.
Peamine põhjus, miks Eesti põllumajandustootjate kaup võib olla võrreldes lähiriikide omaga kallim, on Potisepa sõnul see, et siinsed põllumehed saavad riigilt tunduvalt vähem toetusi, kuna Eesti riik on selle võrra vaesem.