Tarbijakaitse: ettevõtja ei tohi talle tehtud kõne eest tasu nõuda

Ettevõtja ei tohi talle tehtud kõne eest täiendavat tasu tarbijalt võtta. Foto: Panther Media / Scanpix

Tarbijakaitseamet tuletab seoses 13. juunil jõustunud võlaõigusseaduse muudatustega meelde, et kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete vms edastamiseks endaga telefoni teel ühendust võtta, ei või ta nõuda kõne eest täiendavat tasu.

See tähendab, et kui tarbija on sõlminud lepingu näiteks elektrimüüjaga ja helistab lepinguga seotud küsimuste osas (soov täpsustada lepingu tingimusi, esitada kaebus või lepingust taganemise avaldus vms) ettevõtja antud numbrile, siis ei tohi kõne olla tarbijale kallim kui riigisisesele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistades ehk teisisõnu peab sellises olukorras kõne hind lähtuma tavatariifist.

Tavatariif on tasu, mida tarbija maksab oma sideteenusepakkujale telefoniteenuse kasutamise eest. Tavatariifiks peetakse riigisisesele laua- või mobiiltelefonile helistamise hinda, kindlasti ei kuulu selle hulka kõrgendatud tasud (nt lühinumbritele kohaldatavad tasud).

Ettevõtja võib kasutada ka lühinumbrit, kui sellele helistades ei maksa tarbija kõrgemat tasu kui tavatariif, seda sealjuures olenemata sellest, kas kõrgendatud tasu võtab ettevõtja ise või ainult sideettevõtja.

Tegelik kõne hind ettevõtjale helistamisel eelpool kirjeldatud olukorras võib erineda sõltuvalt sellest, millise sideteenuse pakkuja ja paketi on tarbija endale valinud.

Kuivõrd tarbija kõne kauplejale teisest liikmesriigist võib maksta rohkem kui tarbija riigisisene kõne samale ettevõtjale, siis ei puuduta eeltoodu rahvusvaheliste kõnede ja mobiilse rändlusteenuse kõnede tariife.

Kirjeldatud võlaõigusseaduse muudatus kehtib kõikide tarbijalepingute kohta.