Kui esmapilgul näib, et igaüks võib oma kodust üheks õhtuks õdusa kohviku teha, vajab nauditava elamuse pakkumine tegelikult hoopis suuremat läbimõtlemist.
Kodukohvik nõuab rohkelt planeerimist
«Inimeste standardunistus on pidada kohvikut. Samas paljud ei adu, kui palju on sellega tegemist. Kodukohvikuga saavad nad oma unistust proovida,» rääkis kalandushuviline Vladislav Koržets, kes avas mais üheks päevaks ligi 400 inimesele oma Tallinnas Nõmmel asuva kodu uksed.
Ning ega kodukohviku pidamine olegi naljaasi. «Meie jaoks oli see rabamine,» märkis Koržets. Tema poeg Kaarel Koržets lisas, et järjekorras oli pidevalt 15–20 inimest.
Nõmme elanik Kristi Põldme peab juba neljandat aastat koos sõbrannaga festivalide ajal kohvikuid. Mõnikord tuleb tema sõnul näpistada küpsetamiseks aega ka öötundidest või joosta töölt otse koju ettevalmistusi tegema.
«Alustame ikka iga kord juba kaks-kolm päeva varem,» lausus naine.
Hinnad tunde järgi
Rohkesti aega kulubki just toidupoolise ettevalmistamiseks. Ehkki Koržetsid valmistusid kaheksakesi, läks neil ikkagi üsna kiireks. Vaid päev varem tegelesid isa-poega veel põhitöö ehk õpiköögis kalast hea ja parema valmistamisega, mistõttu mindi kohvikupidamiseks vajaliku söögikraami järele alles pärast töötuba ehk kella kolme paiku päeval.
Näiteks tuli Koržetsitel peamiselt kalaroogi pakkuva menüü tarbeks fileerida 60 kilo kala. Ka ahvenapada keedeti ligi 80 liitrit, kuid vaatamata sellele ei jäänud toidust lusikatäitki järele. Teisedki toidud meeldisid külastajatele niivõrd, et näiteks pliinitainas sai poole päeva pealt otsa.
«Roheliste väravate tänava» festivalil kodukohvikuid koordineerinud ühenduse Loov Nõmme juhatuse liige Ülle Mitt ütles, et kodukohvikute hinnataset võib võrrelda näiteks Kalamaja kohvikutega.
Kallimad püreesupid maksid kohvikutes 2,50 eurot ja võileibu võis kehakinnituseks soetada alates 70 sendist. Maiasmokkadele meelt mööda koogitüki eest tuli tasuda kuni poolteist eurot.
Koržetsid panid toitudele hinnad pigem tunde järgi. «Peamiselt ümmargused [hinnad], praed olid viis-kuus eurot,» rääkis Kaarel Koržets.
Söögi ja alkoholivabade jookide pakkumiseks ei pea kodukohviku pidajad linnaosavalitsuselt eraldi luba taotlema. Kõik festivalil osalejad saavad avaliku ürituse korraldamise loa.
Lisaks pidi toitlustaja täitma vormi veterinaar- ja toiduameti kodulehel. «See on imetlusväärselt armsalt korraldatud,» kiitis Mitt. «Kui aga kohvikut kauem pidada, kehtivad sellele samad nõuded mis teistele toitlustusasutusele.»
Festivalidele otsitakse kohvikupidajaid nii kohalike ajalehtede, suhtlusvõrgustike kui ka postkasti pandud kirjadega. Miti sõnul hakatakse kodukohvikuid kõige hoogsamalt registreerima umbes nädal enne festivali. See on aga üsna lühike aeg ja muudab kohvikute reklaamimise raskemaks.
Ennast tahavad nähtavaks teha ka müüjad. Nii kasutavad nad tähelepanu tõmbamiseks näiteks kaltsuvaipu või panevad saapa aia otsa.
Müüb kodune õhkkond
Koduste roogade müümist inimesed suureks teenimisvõimaluseks ei pea, kuigi päris miinusesse ei ole nad siiski jäänud.
«Suuri kasumeid ei teeni,» nentis ka Mitt, kelle arvates kutsuvad kodukohvikud pigem kogukondlikkusega. «Müüb ikkagi kodune õhkkond, armas pitslina ja kasuks tuleb ka elav muusika,» teadis ta.
Kõige sagedamini uuritakse Mitilt, kui palju toitu oleks mõistlik kauplemiseks valmis teha. Vastus sõltub tema sõnul nii ilmast kui ka kohviku asukohast. «Enamik müüjaid valmistas nii palju toitu kui vähegi jaksas, kuid suutis selle siiski maha müüa,» lausus ta.
Küpsetised ja võileivad on Miti hinnangul kodukohvikute kõige popim kaup. Oluline on ka kohv.
«Kodukohvikutest küll head kohvi sageli ei leia. Võib-olla ei ole inimesed nõus oma espressomasinaid õue tooma,» arvas Põldme.
Soovitusi kodukohviku pidajale
• Mõtle, mis toite kavatsed pakkuda.
• Arvuta kokku omakulud, et tuleksid ots otsaga kokku ka halva ilma korral.
• Mõtle välja viis, kuidas oma kohvikut reklaamida, et teiste seas silma paista.
• Ole valmis inimestega suhtlema ja hindade üle kauplema.
Allikas: PM