India – kõike ja veel natuke Delhis ja selle ümbruses

Tänavamelu Delhis kõikvõimalike liikumisvahenditega. Foto: Erakogu

«Issand, miks ma siia tulin.» See mõte ei käinud New Delhi Indira Gandhi lennujaamast iga hetk laguneda tõotava taksoga edasi sõites peast läbi mitte üks kord, vaid vähemalt kakskümmend.

Kõrvulukustavad auto- ja rikšasignaalid, räpased tänavad, palju väikesi lapsi, suved vanaema juures maal veetnud eestlase jaoks südantlõhestavalt kurvad ja kondised lehmad, kes keset õhtust tipptundi rahulikult vastassuunavööndis kodu poole jalutavad. Tagasilennule sõitmise ajaks oli aga linn muutunud koduseks ja hõlmatavaks ning ehmatus tegi nalja.

Esialgne šokk pole muidugi mingi ime – Delhi, kohalike jaoks Dilli territoorium pole kaugeltki kõige turistisõbralikum koht, mida Indias külastada – räpane, meeletult saastatud õhuga, suur ja kallis pealekauba.
Kuigi vähestele puhkusele sõitvatele turistidele on pealinn ainsaks sihtkohaks ja paljud kohalikudki linna paaniliselt väldivad ja vihkavad, oleks patt sellest siiski täielikult loobuda.

Kuuendast sajandist enne Kristust püsivalt asustatud linn peegeldab praeguseks suurt osa riigi kirjust ajaloost ning kui hõlmamatust kaosest tekkinud esialgne segadus lahtuma hakkab, leiab siit tegelikult suurepäraseid söögikohti ning kohalikku kultuuri. Eelkõige aga ideaalse paiga edasiliikumiseks.

Üks vanemaid mälestisi ja tähtsamaid vaatamisväärsusi on siin Qutb Minar, maailma kõrgeim tellistest minarett, mida hakati ehitama juba 1193. aastal. Kogu seda ümbritsev kompleks tasub vaatamist juba seepärast, et näha, kuidas klassikaliselt indiapäraseks peetavad inimkujutised ja moslemiarhitektuur koos eksisteerivad.

Seitse korda eri keskustega asutatud Delhi kuulsamaid paiku on praegu Vanaks Delhiks kutsutav Shahjahanabad, kunagine mogulite impeeriumi keskus, kus asuvad üks India suuremaid mošeesid, kuulus Punane Kindlus ehk paleekompleks Lal Qila ning tänavaterägastik, kus müüakse linna parimat tänavatoitu.

Sellega seoses tundusid mõnda aega mingis ehitusjärgus olevat absoluutselt kõik kohad linnas – tänavasillutistest, staadionidest kuni metrooni. Puhas (sülitamise eest saab trahvi), kuigi uskumatult täistuubitud metroo on kahtlemata linnas ringi liikumiseks mugavaim viis, kahjuks ei vii see aga veel kõikjale ning enamasti tuleb leppida taksode või rikšadega. Selleks, et turiste (ja kohalikke) paljaks ei röövitaks, on sisse seatud taksode ettemaksuputkad, mida on kõige lihtsam kasutada lennujaamas, kus hind tõesti ka kehtib. Mujal linnas pole tihtipeale putkas inimesi või siis ei ole neil sulle pakkuda sõidukit.

Delhist edasi saab liikuda nii rongide, busside kui lennukitega. India siselennud on odavad ning kui pole turismifirma broneeritud ülimate mugavustega bussi, siis on kõige lihtsam lennukiga edasi liikuda. Kui piletid varakult kinni panna, võib osutuda odavamaks lennata isegi kohtadesse, mis kilometraaži ja reisitundide poolest üsna lähedal asuvad.

Ilmselt üks populaarsemaid teekondi on Delhist edasi liikuda n-ö kuldset kolmnurka pidi ehk Agrasse vaatama Taj Mahali ja Jaipuris värvika Rajasthaniga tutvuma.

Sellel trajektooril liikumiseks pakuvad oma teenuseid küll peaaegu kõik reisifirmad, kuid ühtlasi on poed ja restoranid, mis sinna teele jäävad ka ühed kallimad kogu Indias. Taj Mahali vaatamas käib suurel hulgal ka indialasi endid ning neid välisturistidele mõeldud paikades ei kohta.

Taj Mahali ja eriti Jaipuri ning ülejäänud Rajasthani külastama minnes tuleb eestlasel arvestada ka ilmaga – kui siin on alles märtsikuised tormid, võib seal olla juba talumatu kuumus. Ilma osas tasub üldse teha põhjalik uurimistöö, et mitte jääda päikesepuhkust otsides ootamatult mussoonvihmade kätte.

Maailma kauneimaks ehitiseks peetava Taj Mahali õnnetuseks on selle populaarsus – turistide vool ei lõpe iial ning pühaks hauakambriks ehitatud hoone pole aastakümneid kõige paremini hooldatud.

Seetõttu võib arhitektuurilise katarsise saada pigem hoopis Indias väljaspool veidi vähem kuulsast kohast – Pandžabi provintsi pealinnas Amritsaris asuvast 16. sajandi lõpus ehitatud Kuldsest Templist.
Sikhide usulahu keskne pühakoda on elav ja ilus hoolimata sellest, et siin alles 1980. aastatel ülestõusu ajal veri voolas.

Keset basseini asuva Kuldse Templi juures on kompleks palveränduritele, kes võivad seal ööbida ja ise sööki valmistada. Eelkõige on tempel väga populaarne indialaste endi hulgas, kuid kõik võõramaalased ja kõikvõimalikud usulahud on teretulnud.

Seda, et tegu on elusa ja hästi hoitud pühakojaga, märkab igal sammul. Näiteks võimendavad kompleksis kõlavat laulu igas nurgas asuvad kallid kõlarid, pühakirja jälgimiseks on üleval ekraanid. Selleks, et külastajatel poleks liiga palav, töötavad templi sissekäigu ees asuval sillal ventilaatorid.

Amritsaris asub veel ka kurb mälestusmärk iseseisvusvõitlusele – paik, kus briti sõdurid 1919. aastal lasid maha rahumeelsed meeleavaldajad.

Kui Amritsari juba tuldud, võiks kindlasti mõnekümne kilomeetri kaugusele vaatama minna üht poliitiliselt olulist turismiatraktsiooni – Wagah piiripunkti Pakistani ja India vahel, kus igal õhtul toimub värvikas lipulangetamistseremoonia.

Üritus, mille käigus piirivalvurid ähvardavalt üksteise suunas marsivad ning võidu hääletugevust proovivad, on nii populaarne, et nädalavahetustel tuleb seda vaatama tuhandeid inimesi. Tegu on tõelise rahvapeoga, kus kõigepealt tantsitakse viimaste Bollywoodi hittide järgi ning siis elatakse oma riigile ennastunustavalt kaasa kõrvulukustavate sõjahüüetega: vastavalt siis Hindustan või Pakistan.

Tähelepanu väärib seegi, et India pool istuvad tribüünidel perekonnad rõõmsalt koos, kuid peamiselt islamiusku Pakistani pool on mehed-naised eraldatud. Wagah’sse korraldatakse turistidele eraldi retki.
Piirivalvurite endi sõnul on tegu väga sõbraliku ja pingeid maandava üritusega, mida pole katkestatud ka siis, kui pinged 1947. aastal eraldatud riikide vahel lakke on tõusnud. Wagah piiri kutsutakse siiski ka vähemsõbralikke suhteid eeldavaks Aasia Berliini müüriks.

Kui Amritsarist ja selle ümbrusest saab küllalt ja reis jääb kuuma aastaaega, on siit just paras enne tagasiminekut edasi liikuda põhja poole mägedesse. Väga paljude seljakotireisijate sihtpunktiks on muidugi Dharamsala või õigemini McLeod Ganj, Tiibeti eksiilvalitsuse asukoht. Suurem osa läänlasi tuleb siia keskmisest veidi «spirituaalsemale» puhkusele ehk siis joogaga tegelema või mediteerima.

Dharamsala on küll Himachal Pradeshi provintsi turismikeskus, kuid neil, kes tõesti mägesid ja vaikust otsivad, tasuks leida ööbimiskoht mõnes väiksemas või kaugemas külas, sest turistidevool on tiibetlaste varjupaiga kohati muutnud väga ühetaoliseks.  

Dharamsalast saab tagasi Delhisse nii tavaliste luksusbussidega (vaid kõige kallimad annavad tõesti selle mõõdu välja), tunni kaugusel on aga ka Kagra lennuväli. Vahepeal võib põrgata ka näiteks pühasse linna Haridwari ja biitlite kuulsaks tehtud Rishikeshi.

Indias on tegelikult muidugi võimalik näha seda, mida vaid hing igatseb ja siin sai loetletud vaid näputäis pealinnale lähemaid kohti.

Kõikjal on maailmakuulsaid arhitektuurimälestisi, imeilusat loodust, elavaid suurlinnu, loomi ja linde, ajalugu ja kiirelt arenevaid moodsaid elukohti, meeletut luksust ja uskumatut vaesust.

Kuigi Eestil ja aastatuhandete vanuse kultuuriga silmipimestavalt kirjul Indial pole esmapilgul palju ühist, tasub uurida ja analüüsida sedagi, kuidas üle miljardilise elanikkonnaga ajalooliselt ebavõrdsuse all kannatanud ja kastisüsteemi pidanud riigis jaotub kümneprotsendiline majanduskasv, millega meiegi oleme kokku puutunud.

Kuhu ja kuidas liikuda?

Esimest korda Indiasse puhkama suundujale on ilmselt kõige kergem kasutada mõnd reisibüroo teenust, kuid ka internetist saab osta nii lennu-, rongi- kui bussipileteid. Lisaks on alati mõistlik ise hinnad üle vaadata, et mitte petta saada.

Indian Railwaysi koduleheküljelt saab vaadata hindu ja osta pileteid. Ettevaatust – mõned Eestis välja antavad krediitkaardid ei pruugi töötada. Rongipiletid tuleks kindla peale minnes osta ära varakult, populaarsemad ühendused müüakse välja väga kiiresti.

India siselennuühendused arenevad ühes taktis riigi majandusega. Mõned lennufirmad, kellest osa lendab ka väljapoole Indiat: Kingfisher Airlines, Air Asia, Tiger Airways, Spicejet, Jet Airways.

Suurem osa neist on odavlennufirmad, mis töötavad Euroopa omade eeskujul – süüa ei saa, pileti muutmine on kallis. Paar kuud ette ostes maksab näiteks Delhi-Amritsari edasi-tagasi lennupilet Kingfisheriga 1200 krooni.

Alkoholihinnad erinevad osariigiti maksupoliitika tõttu väga palju. Delhi baaris maksab üks väike õlu alates 35-40 kroonist, hotellides rohkem. Paljudes kohtades lisandub hinnale teenustasu ning kõikvõimalikke muid makse, mis tuleb juurde arvestada.