Soome kogemus: euro kergitas restoranide ja autoremondi hindu

Soome keskpanga juhi Erkki Liikase sõnul oli uue vääringuga harjumine soomlastele raske ülesanne. Foto: SCANPIX

Kuigi Soome eurole ülemineku kogemus tundub tagasi vaadates valutu ning majandusele kasuliku sammuna, kergitas ühisrahale üleminek siiski näiteks autoteeninduse, juuksuriteenuste ning restoranide hindu.

Kaheksa ja poole aasta eest võeti 12 Euroopa riigis kasutusele ühisraha euro. Esimeste sekka kuulus ka meie põhjanaaber Soome, kus 1. jaanuaril 2002 tulid käibele eurosedelid ja -mündid.

Hiljuti avaldas uuringufirma Saar Poll oma kvalitatiivuuringu, mis andis ülevaate sellest, millised on eestimaalaste arvamused, ootused ja kartused euro suhtes. Selgus, et teadmatust on endiselt päris palju, nagu ka erinevaid hirme selle ees, mida euro tulek võib kaasa tuua. Samas on meil kõrvalt võtta Soome kogemus, kes on enam kui kaheksa aastat eurot kasutanud.

Soomlane Timo Raussi, kes töötab Eestis PR-agentuuris Moodtech, tõdeb, et tema mälestused Soome liitumisest euroga on enamasti positiivsed.

«Saime Euroopa põhjapõrgust ja Venemaa naabrusest lähemale tõelisele Euroopale,» ütles ta. «Valuutavahetamise ärajäämise eelised said selgemaks siiski alles mõne aasta pärast, sest tollal ma ei reisinud väga aktiivselt. 5,95-ga, praktiliselt 6-ga hindade korrutamine-jagamine ajas muidugi närvi vahel mustaks. Vanuritele jagati igasuguseid meelespea- ja abivoldikuid ning muud infomaterjali, ent juba tollal mõtlesin, kui keeruline see asi on mujal, näiteks Itaalias. Ega ka Eestis 15,6-ga korrutamine maailma kõige lihtsam ülesanne ole,» arutleb Raussi.

Mis puudutab euro tuleku negatiivsemaid kogemusi, kerkisid need tema sõnul esile eeskätt vähem maksvate asjadega seoses, näiteks kohvikus kohvitass, poes jäätis jne. Sellistel juhtudel tuli hindade ümardamisel ette ka ettevõtjate poolt tehtud «solki», nagu ütleb Raussi.

«Ikka jäi mulje, et reaalsed hinnad tõusid, sest mis iganes 9,90 marka maksnud asi hakkaski pärast maksma 1,95 eurot (ehk siis 11,6 marka) või 49 marka «ümardati» 8,90 eurole (pidanuks olema umbes 8,25 eurot – toim). See lihtpsühholoogiline 90- või 95-sendi peibutis ikka viidi ellu võimalikult paljudes valdkondades. Samas need firmad, kes ei tõstnud hindu, vaid kirjutasid hinnasiltidele tõepäraselt 1,64 eurot või 2,32 eurot, tundusid nagu natuke rumalatena – tavatarbija ei osanud toote hinda sellisel kujul hinnata.»

Just hinnatõus oli üks nendest mõjudest, mida ka soomlased euro tulekul pelgasid ja tunnetasid. Kui Soomes viidi 2002. aastal (ehk siis vahetult pärast euro tulekut) läbi küsitlus, hindas koguni 73 protsenti soomlastest, et hinnad kerkisid pärast euro tulekut. Iseenesest on Euroopa Komisjon jälginud alates 2000. aastast seda, milline on ELi riikide elanike suhtumine ühisrahasse. Näiteks 2003. aasta uuringu kohaselt leidis valdav osa eurotsooni riikide elanikke, et ühisraha on toodete ja teenuste hindu tõstnud. Siis hindas koguni 70 protsenti soomlasi ja 90 protsenti eurooplasi, et euro kasutuselevõtt on hindu kergitanud. Novembris 2006 tehtud küsitlus näitas, et olukord oli isegi hullemaks läinud: euro-mõjulist hinnatõusu tunnetas Euroopas koguni 93 ning Soomes 91 protsenti tarbijaid.

Soomes jälgib hindade muutusi kohalik tarbijauuringukeskus. Kuigi keskuse teatel sai pärast euro tulekut tihtipeale kuulda inimeste suust ütlust, et «see, mis maksis varem ühe marga, maksab nüüd ühe euro,» väljendab see siiski tarbijate hinnakäsitlust, mitte tegelikke hinnamuutusi. Keskuse kinnitusel muutusid kaupade hinnad pärast euro tulekut siiski pigem mõne eurosendi võrra, kuigi tarbijate hinnangul olid muutused enam kui 50 eurosenti.

Tegelikkuses kerkisid Soomes 2002. aastal hinnad 2,3 protsendi võrra, mis on võrreldav aasta varasema tulemusega. Nii et kui 2001. aastal maksis valitud kaupade ostukorv näiteks 100 eurot, oli see 2002. aastal 102,3 eurot. Teenuste sektoris olid üksikud hinnad muutunud siiski rohkem. Nende teenuste hinnad, mida euro tulekul hinnavõrdlustes jälgiti, kasvasid aastaga 2,7 protsenti. Kuid osa toodete ja teenuste hinnad tegid läbi ka kiirema kasvu, seda täheldati eeskätt restoranide, kohvikute ja juuksurisalongide puhul. Suurem hinnatõus leidis aset ka spordi- ja puhkamisvõimaluste, aga ka autoteeninduse hindade puhul. Kohaliku tarbijauuringu keskuse andmetel kerkisid näiteks kultuuriga ja vaba aja veetmisega seotud teenuste hinnad 2002. aastal 5,6 protsenti. Autode paranduse ja hooldusega seotud teenuste hinnad kallinesid aga 6,6 protsenti.

Kuigi soomlased tunnetasid pärast euro tulekut hinnatõusu, on põhjanaabrite toetus ühisrahale siiski aastate lõikes kasvanud. Neli aastat pärast euro kasutuselevõttu ütles Soome Panga juht Erkki Liikanen, et kui 1996. aastal

uuriti Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike toetust euro ühisrahale, oli veidi enam kui pool ELi elanikest selle poolt. Otseseid vastaseid ühisrahale oli toona 33 protsenti. Soomes oli inimeste vastuseis eurole tunduvalt ägedam: koguni 62 protsenti elanikest seisis sellele vastu, samal ajal kui pooldajaid oli vaid 29 protsenti.

Samas väärib äramärkimist fakt, et kuu aega enne euro käibeletulekut (detsembris 2001) polnud kolmandik soomlastest veel enda jaoks hakanud selgeks tegema kaupade ja teenuste hindu uues vääringus.

Umbes kolmandik soomlasi pidaski euro puhul raskeimaks asjaks uute hindadega harjumist. Ligi viis aastat pärast euro kasutuselevõttu tunnistas Erkki Liikanen ühes oma esinemises, et nimetatud inimestel oli õigus: raskeim oli põhjanaabrite jaoks just uue vääringuga harjumine.

Kuigi Soome on Euroopa rahaliidu liige olnud 1999. aastast, mil eurodega hakati arveldama n-ö kontopõhiselt, tunnistas Liikanen 2006. aastal, et seitsme-kaheksa aasta pikkune euro-kogemus on siiski liialt lühike, et hinnata detailsemalt selle positiivseid ja negatiivseid aspekte. Küll tõdes ta, et ühtne rahapoliitika sobib Soome majandusele üsna hästi. Riigi inflatsioon on jäänud Euroopa Keskpanga kinnitatud normide piiridesse, olles teatud aastatel isegi üks madalamaid Euroopa Liidus. Samal ajal on kasvanud riigis tööhõive ja tootmismahud kiiremini kui teistes eurotsooni riikides. Kõige krooniks on Soome tööstussektori kasumlikkus olnud euro-aastatel heal tasemel. Liikaneni kinnitusel näitab Soome kogemus, et isegi väikses ja asümmeetrilises riigis võib Euroopa Keskpanga rahapoliitika ja stabiilsusele orienteeritus pakkuda nii kodanikele kui ettevõtetele usaldusväärset rahanduskeskkonda.

Markade väljavahetamine eurode vastu toimus Soomes üsna kiiresti. Soome Panga rahanduspoliitika osakonna juhataja Antti Suvanto meenutas, et soomlaste poolt vahetati margad eurode vastu suhteliselt kiiresti – enamik raha sai välja vahetatud kahe nädalaga ning Soomes kulges teiste riikidega võrreldes asi vast kõige edukamalt. Samas võib öelda, et üsna märkimisväärne osa markadest jäi siiski ka kollektsionääride kätte.

Ka Suvanto hinnangul oli tähelepanuväärne, et kui 1997. aastal oli soomlaste toetus euro ühisrahale Euroopas üks skeptilisemaid ja võrreldav vaid ainult rootslaste hoiakuga, näitas 2007. aasta uuring juba vastupidist – elanike toetus eurole oli üks Euroopa Liidu kõrgemaid.

Suurem oli toetus ühisrahale just noorte ning meeste seas, väiksem aga naiste ning vanemaealise elanikkonna hulgas.

«Võib isegi öelda, et eurole oli toetus suurem kui Euroopa Liidule,» tõdes Suvanto.

Soomega koos astusid euroklubisse veel Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Iirimaa, Hispaania, Portugal, Kreeka ja Austria.

2007. aastal liitus eurotsooniga Sloveenia, aastal 2008 Küpros ja Malta ning 2009. aastal liitus Slovakkia. Suure tõenäosusega liitub euroklubiga järgmisel aastal ka Eesti.