Minu jaanipäev

Foto: Erakogu

Kuigi kalender lubab tänavu suvepühi pikalt pidada, kipub ilmataat rõõmu rikkuma. Tulgu aga taevast või pussnuge, siinmail on juba iidsetest aegadest jaanilaupäeva õhtul lõkkeid süüdatud, tule ümber lõbutsetud ja öösel sõnajalaõit otsitud. Vanarahva teadmiste järgi andvat see jaaniööl hetkeks puhkev müstiline ja kaunis õis noppijale õnne, rikkust, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise jms. Kuigi keegi seitsmest tuntud inimesest, kes seekord Arteris oma jaanipäevadest räägivad, sõnajalaõie otsimist ei maini, on jaaniöö ometigi tulvil imesid, ning kui silmad ja süda avali hoida, võib üht-teist neist kogeda.

Ilusate üllatustega pühi!

Minu Eesti pidu

Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch

Mäletan selgelt, kuidas tundsin, et olen karistuse ära teeninud, ja olin selleks valmis. Oli 80ndate lõpp, mina napilt kümnene ja kohutavalt armunud Vaba-Sõltumatu Noortekolonni nr 1 esivõitlejasse Saare Aini: ilus, pikk, hoogne. Võitleja. Kui me koos sõbrannaga tema jaanitulele Võru külje all Roosisaarele sattusime, unustasime end sinna hetkeni, mil juba hakkas valgeks minema. Seisime ümber lõkke, minu käsi Aini käes, ja laulsime sõbrannaga isamaalisi laule kaasa. Kodused olid paanikas. Aga see öö muutis jaanipäeva mulle kogu eluks väga eriliseks.

Püüan kõik jaaniõhtud veeta imelisel Võrumaal. Nii ka seekord. Käime lähedaste haudadel, teeme sauna, käime metsas ja süütame lõkke. Pere ja sõbrad koos. Ootus on ka seekord suur – meie maakodu lähedases külas Sulbis toimub taas simman ja suur jaanipidu. Ehime end ja läheme paar kilomeetrit läbi metsatee rongkäigus küla kiigeplatsile. Just seal nägin eelmisel aastal ka elu esimest jaaniussi. Sel ööl on kõik nii lähedal.
 

 

Alati Kihnus

Riigikogu liige Annely Akkermann

Meil on jaanipäev jõulude järel kõige tähtsam püha ja seda tähistab saarerahvas üheskoos. Jaanipäevaks saabuvad kodusaarele ka töö või õpingute tõttu mujal Eestis ja maailmas elavad kihnlased. Kõik, kes vähegi suudavad, nii vanad kui noored, panevad selga kõige pidulikumad riided ja lähevad vana rahvamaja platsile. Jaanipäevale võetakse kaasa ka kõige väiksemad lapsed. Enamasti pannakse tüdrukutele, kes juba käima on õppinud, esimest korda kört selga. Vanematel naistel ongi alati kõige huvitavam lapsi uurida, et kelle oma ja kui suur juba ja kelle nägu. Ja kui näo järgi aru ei saa, siis küsitakse, kelle laps sa oled.

Jaanituleks süütavad Jaanid mereteedel seilamise lõpetanud vana paadi ja see on alati natuke kurb. Paadiga ollakse koos merelainetel kaua aastaid, paadi eest hoolitsetakse, seda puhastatakse ja värvitakse. Paadiga tehakse tööd ja paadi peale peab saama loota. Üks vana paat on nagu hea hing.

Jaanitulele kutsutakse vana regilauluga: «Tulge kõik jaanitulele, tulga tulda uatamaie…» Laul manitseb ka neid, kes jaanitulele ei tule. Ei taha keegi koju kopitama ega ahju taha hallitama jääda – kõik tulevad –, ja lõkke ääres tantsitakse varaste hommikutundideni.

Suvepühades on üksjagu vaimsust

Telemees Kristjan Jõekalda

Kolmveerand minu jaanipäevadest on möödunud Saaremaal, sest lapsepõlves olin suviti seal vanaema ja vanaisa juures. Nad tegid kapelli ja mina jõlkusin koos nendega ühelt jaanikult teisele. Mäletan Salme ja Tehumardi hiigelrahvamassiga hiigellõkkeid, milles põlevad autokummid levitasid hiigeltossu.

Siis tulid vanematest ja sugulastest eraldi peetud peod kellegi suvilas või maakodus. Jaanipäev oli teisejärguline – see oli üks suve suuremaid pidusid lõkkega... Noorukiiga selja taga, maandusime jälle sõpradega jaanipäeval Saaremaale. Kümne aasta jooksul kolasime, siis juba autoga ja pruutidega, kõik jaanituled läbi, aga erilisi elamusi polnud.

Viimasel tosinal aastal ajame võidupüha ja jaanipäeva paiku eesti asja, teeme tuld, peame pidu ja naudime koos sõpruskonna peredega veedetud aega.

Meil on kolm päeva tohutult tihe kava lastemängude, viktoriinide, rammukatsumiste ja muuga, nii et lihtsalt vedelemiseks ja õllejoomiseks suurt aega ei jää. Ma loodan, et minu pojad – üks 12-aastane, teine viiene – saavad samasuguse tõuke nagu mina, kui ma vanaisa ja vanaemaga mööda jaanitulesid käisin, ja mõistavad nende päevade sisu ja mõtestatust.

Need viimase kümnendi jaanituled on olnud perekondlikud ettevõtmised, kus kokkutulnutel on hea olla ja kõik on rahul, mõnel lihtsalt niisama pakul istudes ja tuld vaadates. See tekitab kuramuse hea tunde.

Kalastades ja sportides

Sportlane ja kalur Raio Piiroja

Tänavu olen 11 aasta järel jälle jaanipäeval Eestis ja sõidame sõprade juurde maale pühi pidama. Nendega, kes tahavad kala püüda, läheme varahommikul merele. Tagasi jõudes paneme noosi suitsuahju ja teeme meestega väikese jooksutreeningu. Ikka selleks, et pärast oleks mõnusam saunalaval istuda ja suurest söömisest süümepiinu ei tekiks.

Meil tuleb vägev lõke, aga enne tule süütamist peame lastega jalgpallivõistluse maha. Nagu eelmisel aastal, nii ka nüüd, mängivad väikesed suurte vastu. Näis, kas ilmataat ka sporti soosib.

Pärast jaanipäeva hakkab kalapüügihooaeg lõppema, siis jääb mul rohkem aega sporti teha ja alates veerandfinaalmängudest kavatsen jalgpalli MMi televiisorist jälgida.

Rõõmsad jällenägemised

Laulja Nele-Liis Vaiksoo

Juba 15 aastat on meie sõpruskonnal kombeks jaanipäeva paiku kokku saada. Varem tegime mitme päeva pikkusi väljasõite looduskaunitesse kohtadesse, rentisime puhkebaasi või panime turismitalus kohad kinni, et siis ühiselt musitseerides ja liha grillides maailma asju arutada, aga nüüd oleme vanemaks saanud ega viitsi enam pikki reise ette võtta. Selle asemel koguneme igal aastal kellegi koduaeda, kus head ja paremat maitstes võime lõkke ääres tunde ja isegi päevi rääkida, sest paljusid armsaid inimesi näemegi vaid selle jaaniku ääres. Osa meist saab pühi pikemalt pidada, teised tulevad vaid üheks õhtuks, aga kõigiga on väga armas kohtuda.

Need ühised jaanipäevad annavad energiat kogu aastaks ja lahkudes teame, et järgmise pööripäeva paiku kohtume taas!




Põlvkondade ja sõpruskondade kohtumised

Vanemuise draamajuht Tiit Palu

Kõige rohkem olen jaaniõhtuid veetnud oma vanemate juures Muhumaal, seal saab pere vähemalt kord aastas kokku. Siis on ikka täisprogramm: lõke, saun ja laulujorutamine. Ilmselt läheb see nii ka sel aastal. Lapsepõlvest on meeles üks jaanitule tegemine Leedus, kus ma ka oma elu ainsat helendavat jaaniussi nägin. Sel aastal võtan kolmandat korda osa Võidupüha maratonist, mis algab Tori sõjameeste mälestuskiriku juurest ja lõpeb Pärnus iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärgi juures. Kui jooksul raskeks läheb, siis mõtlen oma vanaisa Ain Ottole, kes koolipoisina Vabadussõjas tibladele tina andis ja Võnnu lahingus parunitele säru tegi. Tuli on elus asi, tulle võib jäädagi vaatama, igasuguseid asju tuleb meelde ja pähe. Jaaniõhtu tuli hoiab inimesed ja põlvkonnad koos.