Euro – surev pruut? Võib-olla siiski mitte

Foto: Peeter Langovits

Kui lugeda teateid euroala kriisist, korduvad neis fraasid nagu «enneolematu», «suurima ulatusega», «Euroopa Liit on krahhi äärel» jne. Neile lisandub tavaliselt kibeirooniline küsimus, miks Eesti nüüd tahab euroalaga liituda. «Milleks abielluda sureva pruudiga,» oli üks loosungeid, mida eurovastased kandsid 12. mail Eesti Panga hoone ees.

Kogu euro lugu tähendab banaalsuseni korratud tõde: Euroopa Liit elab kriisist kriisini, kuid jääb alles. Võib-olla on sõna «enneolematu» tõesti paslik iseloomustamaks praeguse euroala kriisi, kuid kindlasti ei kehti see enam juhul, kui vaadata tagasi Euroopa Liidu ajalukku.

Ei ole mõtet hakata Euroopa ühisraha juuri otsima kuskilt Vana-Roomast või keskajast, mis tähendaks liigset teleoloogiat, vaid piirdugem üksnes Euroopa Liidu enda ajalooga.

1970. aastal oli tekkinud toonases Euroopa Ühenduses nn Werneri plaan, mis sai nime Luksemburgi pea- ja rahandusministri Pierre Werneri järgi. Plaan nägi ette, et Euroopa Ühendus saab endale ühisraha kümnendi jooksul, seega ühisraha pidi olema reaalsus 1980. aastaks.

Werneri plaani esimene järk nägi ette raha kursi kõikumise USA dollari vastu +/- 2,25% pärast seda, kui 1971. aastal oli kokku kukkunud sõjajärgne Bretton-Woodsi süsteem. Too süsteem sai nimeks «madu tunnelis» – viimase all mõeldi siis +/- 2,25%-raamistikku, kus valuuta ehk «madu» võis ujuda.

Probleemiks kujunes aga USA enda dollari vaba kurss, pealegi ei olnud Ühendriigid väga huvitatud Werneri plaanist. Paljude riikide valuutad ei suutnud «tunnelis» püsida ja nii jäigi Werneri plaan teostamata.

Tuleb veel meenutada, et 1973. aastal tabas maailma pärast Yom Kippuri sõda naftakriis, kui protestiks Iisraeli tegevuse vastu tõstsid Lähis-Ida riigid nafta hinda kokku neli korda. Euroopas oli tollal tavaks korraldada näiteks autovabu päevi. Harvad üleskutsed tugevdada rahvuslikke valuutakursse ja püsida «tunnelis» langesid suures osas kurtidele kõrvadele.

1979. aastal loodi Euroopa rahasüsteem (EMS), mille tähtsaimaks ettevõtmiseks oli Euroopa vahetuskursimehhanism (ERM), mis tähendas omakorda arveldusliku rahaühiku eküü kasutuselevõttu. Eküü suhtes ei võinud ühegi EÜ liikmesriigi raha kõikuda üle 2,25%.

1980. aastad olid toonase Euroopa Ühenduse jaoks kindlasti paremad kui eelnev kümnend. 1986. aastal vastu võetud Ühtne Euroopa Akt pani aluse praegusele siseturule ja avas võimalused hakata uuesti tõsisemalt rääkima ka majandus- ja rahaliidust. Ühisturu konsolideerumine ühelt poolt ja külma sõja lõpp Euroopas tekitas tõsise väljavaate luua alus ühisrahale.

Euroopa Komisjoni toonase presidendi Jacques Delors’i juhtimisel valmis aastail 1988–1989 kava, mis nägi ette ühisraha kasutuselevõtu. Delors ise kinnitab oma mälestustes toetumist Werneri omaaegsele plaanile, mis fikseeris kolm etappi. Kolm etappi olid olemas ka Delors’i juhitud rühma kavas: esimeses etapis tõhustunuks koordinatsioonitöö, teises olnuks ettevalmistus lõplikuks üleminekuks (alates 1. juulist 1990) ja lõpuetapis nii valuutade omavahelise kui ka ühisraha kursi määramine. «Too periood kujunes mulle isiklikult üsnagi rängaks, sest minu osaks ei langenud ainuüksi komitee nõupidamiste juhatamine, vaid ka nende ettevalmistamine,» kirjutab Delors oma mälestustes.

Saab rääkida ka laiematest visioonidest. Soome välispoliitika grand old man Max Jakobson on oma teoses «Tulevik» viidanud Saksamaa toonasele kantslerile Helmut Kohlile, kes soovis Saksamaa ühinemisel tõestada inglastele ja prantslastele, et Saksamaa püsib lojaalse Euroopa Ühenduse liikmena. Tema väljapääs sellest olukorrast oli ühise raha loomine, see sündmus pidavat liikmesriigid pöördumatult üksteise külge liitma.

Nii või teisiti, Maastrichti Ülemkogul 1991. aastal leppisid liikmesriigid kokku Euroopa Rahaliidu loomises, mille kolmandas etapis pidanuksid liikmesriigid kasutusele võtma ühisraha. Just sellal lepiti kokku ka kuulsad Maastrichti kriteeriumid, millest on Eestis sel aastal eriti palju juttu olnud. Väga laias laastus tähendas see madalat inflatsiooni, minimaalset eelarvedefitsiiti (alla kolme protsendi SKPst) ja väikest valitsuse koguvõlga.

Kolmas etapp pidi kõige viimasena algama 1999. aastal, rahvuslikud valuutad aga korjataks ära 2002. aastal.

1990. aastad olid aga Maastrichti lepinguga Euroopa Ühendusest Euroopa Liiduks saanud organisatsioonile küllalt keerulised. 1990. aastate alguses oli tegemist majanduskriisiga, põhjanaabrite lama oli kõigil meeles. ELi liikmesriigid siiski koostööst ei loobunud ja 1997. aasta Aasia majanduskriis suudeti edukalt üle elada.

Vahepeal peeti ka kohati koomiliseks kiskunud vaidlus selle üle, missugust nime peaks Euroopa ühisraha kandma. Prantslaste pakutud eküü tekitas ebamugavaid assotsiatsioone sakslastes (kõlaliselt sarnane «Kuh» on saksa keeles lehm) ja euro jällegi ei kõla paljulubavalt kreeka keeles («ouro» tähendab uriini). Lõpuks jäi ikkagi peale «euro».

1. jaanuarist 1999 võeti euro kasutusele arveldusühikuna, määrati kindlaks 11 ja hiljem 15 liikmesriigi vääringute vahetuskursid 1998. aasta viimase päeva seisuga. Vahetuskursimehhanismile (Exchange Rate Mechanism, ERM) järgnes ERM-II, mis funktsioneeris sarnaselt ERMiga, kuid selle eesmärk oli vähendada osalevate vääringute kõikumist euro suhtes.

2001. aastal oli euroala liikmeks saanud ka Kreeka ja nii võis Euroopa Liit 2002. aastal euro kasutusele võtta sularahana 12 liikmesriigis. Eurot ei võtnud toona kasutusele Suurbritannia, Rootsi ja Taani.

Kui Eesti ühines 2004. aastal Euroopa Liiduga, oli 2002. aastal lõppenud ühinemisläbirääkimiste teel sündinud ühinemislepingusse sisse kirjutatud, et uued liikmesriigid peavad ühinema euroalaga. Seega oli 2003. aastal peetud referendum osaliselt ka referendum küsimuses, kas Eesti peaks ühinema euroalaga.

Pärast Euroopa Liidu laienemist 2004. ja 2007. aastal on euroga ühinenud Sloveenia, Küpros, Malta ja Slovakkia. Eesti oleks 17. euroala liikmesriik, lõpetades ühtlasi Soome omalaadse «oaasiks» olemise euroalas, kus põhjanaabritega ei piirne ükski teine euro­ala riik.

Kui aga vaadata tagasi ühisraha ajaloole, tundub, et «enneolematu», «suurima ulatusega» jne tunduvad veidi liialdatutena. Ka ettekujutus «surevast pruudist» ei pruugi olla päris täpne, sest «pruut» on paistnud ühisraha ajaloos surnuna mitu korda, et aga pärast jälle imeliselt reinkarneeruda.

Artikli kirjutamisel on kasutatud järgmisi raamatuid: Paavo Palk «Euroopa ühendamise lugu», Tallinn 2003; Jacques Delors «Mälestused», Tallinn 2008; Max Jakobson «Tulevik», Tallinn 2003; Claus Tomasberger «Europäische Währungintegration und globale Währungskonkurrenz», Tübingen 1993, ning võrgumaterjale.

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.