/nginx/o/2013/09/05/2252485t1h6539.jpg)
/nginx/o/2009/04/02/157923t1h34dc.jpg)
Naeruväärne on nimetada astmelist tulumaksu «kommunistlikuks võrdsustamiseks», kirjutab Keskerakonna algatatud eelnõu autor, majandusteadlane Viktor Trasberg.
Viktor Trasberg: astmelisest tulumaksust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keerdsõlmed Eesti majanduse ja ühiskonna arengus on toonud esile puudused ka meie majanduse juhtimise instrumentides. Üheks neist on maksusüsteemi ebaefektiivsus ja mittevastavus ühiskonna vajadustele.
Kuna olen seotud Keskerakonna esitatud tulumaksuseaduse muutmise ettepanekutega, selgitan alljärgnevalt nende sisu.
Uues tulumaksuseaduse muudatuste eelnõus on praeguse proportsionaalse tulumaksumäära asemel välja pakutud kolmeastmeline maksumäärade süsteem.
Kehtiva tulumaksuseaduse esimene punkt ütleb, et tulumaksuga maksustatakse tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised.
Seega kujuneb maksustatav summa alles pärast maksuvabastusi. Postimehes (15.06.2010) toodud skeem on selles mõttes ekslik, et maksuastmetesse on paigutatud brutotulu, mitte aga nimetatud maksustatav summa.
Kuidas on aga seotud uus maksuskaala brutotulu suurusega? Keskmiselt tuleb (2008. aasta andmetel) erinevaid maksuvabastusi ühe tuludeklaratsiooniga hõivatu kohta 5000 krooni kuus. Kui brutotulu jääb alla selle, siis arvestuslikult tulumaksukohustust ei teki. Eestis on 150 000 tuludeklaratsioonidega hõivatud inimest, kelle arvestuslik kuusissetulek oli madalam kui 4200 krooni kuus.
Kui inimene teenib näiteks 11 000 krooni brutotulu kuus, oleks pärast maksuvabastusi tema tulude maksustamise määr 18 protsenti võrreldes praeguse 21 protsendiga. Arvestades maksuvabastusi, on maksumäär loomulikult väiksem.
Teine oluline aspekt astmelise tulumaksu puhul on see, et maksumäär suureneb alles teatud summat ületava tuluosa puhul. Näiteks kui maksustatava tulu summa on 150 000 krooni aastas, siis tulu kuni 70 000 kroonini maksustatakse 18-protsendilise maksumääraga ning ülejäänud 80 000 26-protsendilise maksumääraga. Tegelikult tuleb maksumäär aga ikka madalam, kui oli proportsionaalse tulumaksu puhul.
Kolmas aspekt on seotud maksuastmete arvuga.
Miks just kolm, aga mitte vähem või rohkem? Valikul on lähtutud ühiskonna sidususe ja lihtsuse eesmärgist. Kahe astmega, nagu soovitab meile IMF, tekiks niinimetatud rikka ja vaese Eesti tulumaksumäära eristumine. Teiselt poolt muudaks rohkem astmeid süsteemi keerukamaks ja seega ka ebaefektiivsemaks.
Nüüd laiemalt tulumaksuseaduse muutmise vajaduse juurde. Euroopas on proportsionaalne tulumaks kasutusel peamiselt slaavikeelsetes riikides (Venemaa, Serbia, Ukraina jt) ja Baltimaades.
Suuresti sel põhjusel, et need riigid ei tulnud toime keerulisemate maksusüsteemide haldamisega. Eestis on nüüdseks selgelt välja joonistunud proportsionaalse tulumaksusüsteemi puudused nii kiire majanduskasvu kui ka majanduslanguse tingimustes.
Esiteks, proportsionaalne tulumaks on kaotanud oma rolli majanduse efektiivsel juhtimisel. Pigem on see võimendanud negatiivseid trende – ülekuumenemine ja järsk majanduslangus on faktid, mida ei ole võimalik ignoreerida. Buumiajal oli tulumaksukoormus liiga madal, mis soodustas ebaefektiivseid investeerimisotsuseid ning ülelaenamist.
Nüüd on madalatululistele maksukoormus jälle liiga kõrge, mis mõjub pärssivalt majanduse taastumisele sisenõudluse kaudu. Astmelisel tulumaksusüsteemil on omadus olla automaatseks stabilisaatoriks, mis muudab majandustsükli kulgemise sujuvamaks.
Astmeline tulumaks võimaldaks suurendada eelarve tulusid ja tasakaalustada neid erinevate tululiikide vahel. Arvestuslikult suureneksid astmelise tulumaksu puhul laekumised kuni 3,5 miljardit krooni. Tarbimismaksudest liigselt sõltuv eelarvesüsteem ei ole jätkusuutlik, mida näitab selgelt ka praegune kriis.
Kolmandaks, astmeline tulumaks muudaks ühiskonna sotsiaalselt sidusamaks ning vähendaks vertikaalseid ja regionaalseid tuluerisusi. Naeruväärne on rääkida astmelise tulumaksu puhul «rikaste röövimisest» või «kommunistlikust võrdsustamisest».
Astmeline tulumaks on euroopalik tava ning majandusteooria on toonud välja nii majanduslikud kui moraalsed põhjendused, miks tulumaks on väiksem madalatululiste ja kõrgem suurematululiste rühmade lõikes.
Astmeline tulumaks suurendab suuretululiste ja vähendab madalatululiste maksukoormust. Suurem osa tulusaajaid paigutub aga keskmisesse, 26-protsendilise maksumääraga astmesse.
Sellise määraga proportsionaalne tulumaks on meil eelnevalt eksisteerinud kümne aasta vältel. Samas on astmelise tulumaksusüsteemi tegelik maksukoormus väiksem kui proportsionaalse määra puhul.
Kindlasti tuleb arvesse võtta ka maksude optimeerimise riske ja administratiivse koormuse kasvu. Hindan neid aga suhteliselt madalaks. 95 protsenti maksustatavast tulusummast on palgatulu, mille peab kinni tööandja ning suurem osa deklaratsioone esitatakse elektrooniliselt.
Seega absoluutse enamiku tulusaajate jaoks ei ole mingit tehnilist vahet maksude deklareerimisel ja arvestamisel proportsionaalse või astmelise tulumaksu puhul. Olukord on teistmoodi muidugi maksu kinnipidajatel, aga kui sellega saab hakkama kogu maailm, siis tuleme Eestis sellega toime.
Kokkuvõttes muudab astmeline tulumaks valitsussektori rahastamise jätkusuutlikumaks ning efektiivsemaks majanduse juhtimise hoovaks. See võimaldaks vähendada ka ettevõtete sotsiaalmaksukoormust ning alandada tarbimismakse.