Laekvere enne eurot: poodnikud rahul, lihtrahvas hirmul

Foto: Repro

Lääne-Virumaal asuva vaikse Laekvere aleviku inimesed ootavad poole aasta pärast saabuvat rahavahetust hirmuga. Kuigi riigijuhid ja poemüüjad kinnitavad, et euro tulek hindu ei tõsta, arvab rahvas Laekvere tänavatel teisiti.

Kolmapäev, 30. juuni. Laekvere alevikus valitseb lämmatav tuulevaikus. Üksikud inimesed, kes lõõskava päikese käes üle kesktänava jalutavad, suunduvad suvepuhkust veetma: kes bussi peale, kes poodi õlle ja grill-liha järele.

Esmapilgul ei näi miski uimast külaidülli segavat, ammugi mitte analoogtelevisiooni väljalülitamine ega fakt, et järgmisest päevast peavad kauplused näitama hindu krooniga paralleelselt eurodes. Poole aasta pärast saabuvale rahavahetusele ei mõtle ilmselt ka kõige majandushuvilisem laekverelane.

Tulevik tundub tume

Poolpõlenud endise poehoone taga särab roheliseks võõbatud välikäimla. Valla majandustööline Hillar Pudel, sumostaar Baruto onu (nagu ta ise uhkelt teatab), kinnitab kemmergule elektrijuhtmeid fikseerivaid klambreid ja on meelsasti nõus euro kasutuselevõttu arutama. «Head nahka sellest ei tule,» prognoosib Pudel pessimistlikult. «Kroon võiks ikka jääda – oma Eesti raha.»

Ligi astub Pudeli sõber, endine keevitaja ja praegu pensionipõlve nautiv Mart Välba, kes on sootuks sünges meeleolus. «Enam hullemaks minna ei saa,» kommenteerib Välba hetkeolukorda ning peab pika ja kirgliku monoloogi väikeettevõtete rõhumisest maapiirkondades.

Luitunud puumajas komisjonipoodi pidava Rita Vee Välbaga ühes asjas ei nõustu. Tema hinnangul saab ikka hullemaks minna küll. Aga tõesti, ega praegugi ole olukord kiita: mõnel päeval ei tule kassasse ühtegi krooni. Kuigi võiks eeldada, et majandusraskustes inimesed on hakanud uute asjade ostmisele kasutatuid eelistama, pole Vee meelest rahval enam sedagi raha.

Seepärast käibki Vee, nagu mitmed teisedki vallaelanikud, vahelduva eduga Soomes tööl. «Ainult FIEna ära ei ela,» sõnab ta. «Kui leiaks mujal püsivat tööd, paneks poe üldse kinni.»

Viimati käis Vee lahe taga ulatuslike streikide ajal, mis sealsetele töötajale mitmeid soodustusi tõid. «Meil selline asi läbi ei läheks,» tõdeb Vee. «Siin ei kuula lihtinimest mitte keegi.»

Väite kinnituseks räägib Vee tüüpilise masuloo oma pojast, kel eelmise aasta viimase kuu palk siiani saamata. «Kohtutäitur oli soovitanud, et andke asi kohtusse, kohtukulud aga on 10 000 ringis,» kurdab Vee. «Kust ma selle raha võtan?»

Vee usub, et euro tulek lihtsa inimese elu Eestis parandada ei aita. Pigem tuleb veelgi rohkem püksirihma pingutada.

Vahepeal on vallakeskusesse ringreisile saabunud Jõgevamaa talupidaja Andres Kald­oja, päevinäinud kaubik kanapuure täis. «Elu läheb kindlasti halvemaks, sest hinnad tõusevad,» ei oota ka Kaldoja uuelt aastalt rõõmusõnumeid. «Eks hinnad lähevad ikka eurohindadeks, aga palgad ja pensionid jäävad vanale tasemele.»

Samas lubab Kaldoja ka ise hinnatõusu oma panuse anda: kui praegu küsib ta noore kana eest 90 krooni, siis uue korra ajal kavatseb ta hinna tõsta kuuele eurole.

«Kuhugipoole tuleb ümardada, sentidega jamada ei tahaks,» põhjendab ta.

Valitsust ei saa usaldada

Eriti mures on Kaldoja oma põhilise klientuuri moodustavate pensionäride pärast, kes kõiges vanas kinni on ja uuendusi kardavad. Veel hommikul oli tal tulnud lohutada üht papit, kelle pangakaardi automaat hiljuti alla neelas – ost jäänudki järgmiseks korraks.

Ühe rahavahetuse juba läbi elanud vanainimesed kardavad Kaldoja hinnangul seegi kord oma säästudest ilma jääda. «Sisetunne ütleb, et neil võib õigus olla,» muretseb talunik. Peaminister Andrus Ansipi valitsust mees ei usalda. «Arvan, et raha ei vahetata praeguse kursi järgi, sest riik on ahne oma auke rahva arvelt lappima.»

Siiski kohtab alevikus ka rõõmsamaid ootusi. Postipunkti klienditeenindaja Terje Arold näitab uhkelt, et hinnad on neil juba päev enne seaduses nõutut hinnalipikutel nii kroonides kui eurodes. Arold ootab euro tulekut huviga. «Reisida on võib-olla lihtsam,» on tema isiklik arvamus. «Hinnatõusu ma väga ei karda.»

Kaupluse A&O juhataja Helle Kärk ei jäta kasutamata võimalust tööandjat kiita, väites, et kõik Järva Tarbijate Ühistule kuuluvad poed näitavad hindu eurodes juba 2002. aastast. «Meie poes ei tule mingit hinnatõusu,» rahustab ta tarbijaid. «Kurss on ju sama – mis vahet seal on?»

Rakvere bussi peale kõndiv hambaarst Maire Kruusamägi särab kui päike: viimase patsiendi hammas sai läbi häda välja sakutatud ja puhkus võib alata. Euro tulekut võrdleb ta aastaaegade vahetumisega: pole midagi parata. «Eesti inimene on tubli, harjub kõigega. Oleme ju piimakottidest vaipugi heegeldanud,» usub Kruusamägi rahvasse.

Ise lubab Kruusamägi uute hindade ümardamisel lähtuda sotsiaalsest õiglusest. «Kui tuleb vallavanem, siis ümardan kõrgemale, kui aga inimene, kellel seitse last kodus ja kümme hammast suus, siis pigem alla,» selgitab ta oma põhimõtet. «Ise jään miinusesse, aga töörõõm peab ka ju jääma.»

Emori viimase küsitluse järgi toetab euro kasutuselevõttu 39,5 protsenti ja selle vastu on 49,9 protsenti Eesti elanikest. Eriti suur on vastuseis mitte-eestlaste hulgas, kellest 66 protsenti ei poolda ühinemist rahaliiduga. Rahavahetust ei toeta 44 protsenti eestlasi.