Google’i kohtuasi – unustamisõigus versus mäletamisõigus

Viljar Peep Foto: Erakogu

Euroopa Liidu Kohus tegi 13. mail otsuse Google ja Hispaania andmekaitse vahelises asjas. Selle kohaselt ei tohi Google edaspidi kuvada ühe hispaanlase kohta aastate eest avaldatud oksjonikuulutust. Milliseid tagajärgi see Euroopa tarbijatele kaasa toob, kirjutab oma kommentaaris andmekaitseinspektsiooni juht Viljar Peep.

Otsus sai meedias palju tähelepanu. Google on eurooplastele peamine interneti otsingumootor. See on lausa tegusõnana – guugeldama – keelde juurdunud.
Kas otsusega öeldi midagi uut? Eelmisel nädalal osalesin liikmesriikide andmekaitsevolinike töörühmas. Leidsime, et kohus järgis meie 2008. a. avaldatud otsingumootorite ühisarvamuse seisukohti.

Arvamus kirjeldab, millal otsingumootor muutub iseseisvaks andmetöötlejaks. Iseseisvat töötlemist näitavad netis avaldatu kopeerimine otsingumootori vahemällu, kasutajate profileerimine arvuti netiaadressi ja arvutisse istutatud netiküpsiste järgi, samuti isikustatud teenused.

Peeglina käituva otsingumootori puhul tuleb teabe avaldamine lõpetada vastaval võrgulehel, et sama toimuks ka peeglis. Google on aga kõigi näitajate osas iseseisev andmetöötleja. Järelikult võib nõuda temalt eraldi õigusvastase teabe avaldamise lõpetamist.

Suured otsingumootorid on ka konkurentsiõiguse teema. Nad kipuvad tulema nutividinate kohustuslikuks kaasaandeks. Seal kaardistatakse kasutajat veelgi enam kui arvuti taga istujat. Nii on ka minu taskutelefoniga – mul ei olnud valikut, kas teha või mitte teha Google’is konto.
Lisaks ebaausale konkurentsile on siin ka ebaaus maksustamine. Kui üleilmsel netihiiul ei ole riigis tütarühingut ega filiaali, siis ta oma sealse reklaamimüügi pealt makse ei maksa.
Google’i osas on Euroopa andmekaitseasutused ühiselt arutanud tema isikuandmete kasutamise reegleid. Rahulolematust on põhjustanud kasutajaandmete ristkasutus sama ettevõtte eri teenuste vahel. Tavakasutaja ei adu, et lisaks otsingumootorile pakub sama kontsern hulgaliselt teistsuguseid teenuseid.

Tunnistan, et kohtuasja ajendiks olnud Hispaania andmekaitseasutuse 2010. a. otsus on üllatav. Kaebaja maja oli maksuvõlgade katteks enampakkumisel maha müüdud. Kaebaja taotles 1998. a. avaldatud oksjonikuulutuse eemaldamist nii vastavast väljaandest kui Google’ist. Minu Hispaania kolleegid leidsid, et tosin aastat tagasi avaldatud oksjonikuulutust ei pea väljaandest eemaldama, küll aga peab Google lõpetama selle kuulutuse kuvamise.

Mõni aasta tagasi kasutasin oma otsest ettekandeõigust Riigikogu põhiseaduskomisjonile, et saavutada meie analoogse väljaande kohta seadusemuudatust. Eesti õigus näebki nüüd ette, et kohtu-, täituri- jms teated on „Ametlikes Teadaannetes“ avaldatud üksnes nii kaua, kui vaja. Kui oksjon on toimunud, siis ei pea ju kuulutus jääma igaveseks netipõhisesse väljaandesse.
Avalik võim peab eeskätt ise hoolitsema, et ta ei avaldaks oma kodanike kohta netis aegunud teavet.

Üllatav oli ka Google’i käitumine. Kuuldavasti väideti, et tehniliselt ei ole võimalik kaotada otsingumootorist inimese kohta üksnes ühe võrgulehe kuvamist. Et kui keegi tahab otsingumootorist kaduda, siis saab seda teha vaid täielikult – nii et otsingumootor tema nime järgi üldse midagi ei otsi.

Kui aga kohtuotsus tuli, selgus, et saab küll. Mõni nädal pärast otsust avas Google eraldi taoliste kaebuste esitamise kanali. See katab ka neid maid, kus tal tütarühinguid ega filiaale ei ole – sealhulgas eestlasi.

Euroopa andmekaitsevolinike töörühm leidis, et kuigi me oma üldist arvamust otsingumootorite
kohta ei muuda, on siiski vaja täiendavaid praktilisi selgitusi. EL Kohtu otsus käis konkreetselt Google’i kohta. Selle kõrval on aga veel hulk üleilmseid (nt yahoo, ixquick) kui ka kohalikke teenuseid (meil nt. delfi.ee, neti.ee).

Veel rõhutasime, et kohtuotsusest ei tulene igaühe automaatne õigus nõuda kõige kaotamist otsimootorist, mis talle ei meeldi. Andmetöötleja hindab, kas kaebaja õigus eraelule kaalub konkreetsel juhul üles teiste õiguse seda teavet saada.

See on netimaailmas tavapärane olukord. Kui keegi avaldab oma kodulehel teiste kohta midagi, siis ta ei saa öelda, et ühtki pretensiooni ta kunagi kuulda ei võta. Eestis oli meil näiteks V. Leedo kohtuasi, mille järel Delfi kommentaariumi palgati moderaatoreid juurde. Kuid ka Delfi ei pea automaatselt igat kommentaari kustutama, mille kohta kaebus laekub. Nüüd siis käibib samasugune kord ka üleilmse otsingumootori suhtes.

Aga inimestel ja rahvastel on sellesse, mida ei peaks (enam) avaldatama, erinev suhtumine. Kindlasti on avaliku elu tegelase eraelu piirid ahtamad. Kuid avalikkusele suunatud tööalane tegevus või teave süütegude ja süüteokahtluse kohta on laiem teema.

Google’i asjas tõi üks mu välismaine kolleeg näiteks netis avaldatud kriitika meedikute töö kvaliteedi suhtes. Ta kinnitas, et tema riigis tuleb kvaliteedipretensioonid esitada vastavasse distsiplinaar- ja aukohtusse ning mitte lahendada neid guugeldades.

See on koht, kus ma arvan teisiti. Meie ühiskond on vähem reguleeritud ja enama avalikkusega
harjunud. Kui oleksin mõne aasta eest õigel ajal guugeldades avastanud ühe elektriku hasartmänguhuvi, siis ma ei peaks praegu oma naiivset ettemaksu kohtutäituri abil tagasi nõudma.

Õigust olla unustatud ei saa absolutiseerida. Üksikisiku õigus olla unustatud ja avalikkuse õigus mäletada peavad olema tasakaalus.