Kui hotellidel, lasteasutustel, puhkekeskustel ja lõbustuskohtadel on harilikult oma reeglistik, siis miks ei võiks olla see ka poodidel, küsib oma arvamusloos ühe Tartu poe töötaja (nimi toimetusele teada).
Poetöötaja: ostjatele võiks kehtestada käitumisreeglid
Vanasti teadsid kõik inimesed, kuidas poes käituda. Tänapäeval ei ole seesugust reeglistikku aga kuskil, mis kirjeldaks, kuidas poes käituda. Kunagi ammu-ammu, kui poepidajal oli veel sõnaõigus, olid poes väljas ka vastavad käitumisjuhendid. Kui klient käitus kehvasti, oli poepidajal õigus saata ta järjekorra lõppu ja selleks hetkeks, kui ta uuesti müüjani jõudis, ei pruukinudki seda kaupa, mida sooviti, enam saadaval olla. Ei mingisugust õiguse tagaajamist.
Tänapäeval on klient aga kuningas. Aga kuningas ei hiline ja samuti käitub kuningas lugupidavalt ja seaduskuulelikult. Paljudele klientidele on aga jäänud mulje, et neil mingeid kohustusi polegi.
Nii näib paljudele klientidele, et pole mingisugune probleem tulla poodi viimasel minutil ja pikendada kassapidajate, koristajate, turvatöötajate ja ülejäänud poepersonali tööaega. «Aga mul on ju õigus,» nõutakse vaid väikse lapse jonnakusega. Samuti ei suudeta mõista, et kassiiril ei ole mingisugust voli otsustada alkoholimüügikeelu seaduse üle. Täpselt kellapealt ei aktsepteeri enam kassa alkoholi ja kui klient sel ajal veel järjekorras ootab ja nördimusest pobiseb kassapidaja aegluse üle, siis ainus, mis seesuguse mühaklikkuse peale oskaks kosta, on - tule varem poodi ja ära irise ausa töötegija kallal. Niigi on tööpäevad pikad, miks sa siis pead selle hilise õhtutunni ka teisel ära rikkuma.
Kuid see pole ainus möödalaskmine. Eriti «põnevaks» teevad tööpäeva n-ö noored kuked. Sa kuuled alati täpselt, kus nurgas nad poes on. Varem või hiljem jõuavad nad siiski alkoholivahesse ja hakkavad kõiki oma kopikaid kokku kraapima. Nuputavad ja nuputavad - kas üldse midagi saavad. Ässama on nad suured, aga tegelikkuses pole suurt midagi hinge taga.
Samuti armastavad selles vanusegrupis inimesed turvaväravatest üle ronida. Enamik neist teeb autokoolis lube ja peaks mõistma, mida see valge telliskivi punasel taustal tähendab. Poes on olemas vastavad sissekäigud - kasutage ometigi neid.
Üldiselt on poes soovitatav kasutada korve. Väiksema ostu jaoks oleks mõttekas piirduda väikese korviga. Neid puhastatakse ka tihedamini. Kuna enamasti saabuvad käruvedajad tööle poole päeva pealt, siis hommikusel ajal ei lükka kärusid mitte vastava ameti pidaja, vaid ülejäänud kollektiiv. Seega ilusam oleks oma käru ise ära viia. Kui suutsid võtta, suuda siis ka see tagasi panna.
Kui te just ei soovi, et teid kaameraga «jälitataks» kuni kassani välja, siis on soovitatav oste oma kotti mitte toppida. See tekitab ainult segadust. Pealegi oma kotti «unustatud», kuid kauplusele kuuluva asja omastada püüdmine lõppeb tõenäoliselt umbes kahetunnise ajakaotuse, rikutud nime ja politseiautos saadud trahvi saatel.
Igasugused totakana tunduvad piirangud - teatud korvidega poest väljumise keeld, palja ülakeha katmine, koera ostukorvi mittepanemine, väljumine vaid mingist konkreetsest uksest jne - on mõeldud kõigile täitmiseks. Kui selle kohta tehakse märkus, siis jah, ka selle konkreetse inimese kohta käib see reegel. On mõistetav, et kõik püüavad end erilistena tunda, kuid reeglid kehtivad kõigile. Mille poolest peaks järsku see konkreetne inimene erand olema?
Lapsed ja vanemad… Tean, kui keeruline on lastega poeskäimine. Esimene märksõna on erinevus. Lapsed kipuvad kaduma, seetõttu on eriti suures soovitatav lapsele panna selga midagi teda iseloomustavat - teistest erinevaks tegevat. Hea valik on nimelised pluusid, sest kadunud laps on hirmunud ega pruugi olla kontakteeruv, isegi kui ta muidu on lõbus ja jutukas. Kuigi headeks märksõnadeks pole aga roosad tossud või valged riided. Seesuguseid nukukesi on poe peale vähemalt 20. Üks neist võiks olla teie võsuke, aga kuidas selgitada välja, milline nimelt?
Teine oluline märksõna on respekt. Pood on avalik koht, mitte mängumaa. Õpetage oma lastele, et poekärud ei ole turnimispuud ja lõbusõidu atraktsioonid. Nooremad lapsed vajavad ka järelevalvet, kuigi nad on pandud kärusse istuma. Alla viieaastane laps suudab keskenduda ühele tegevusele vaid 5 minutit korraga. Poe keskmine külastus on pool tundi. Lastel hakkab igav, paljud lapsevanemad soovivad poeskäiku lühendada ega pööra lapsele tähelepanu, mille tulemusena üritab laps kärust välja ronida. Kole vaatepilt. Seadus näeb ette, et kaupa ei tohi rikkuda. Seega, kui tahate lapsele söömiseks anda kohukest kätte juba poes, siis olete kohustatud selle enne ära ostma. Samuti ei tohi ära lötsitud kohukest või lapse käes üles sulanud jäätist tagasi poeriiulitele panna. Ka see on kahjustatud kaup ning kuulub kinnimaksmisele.
Kui kasutate lapse transpordiks turvahälle, siis ärge pange neid sinna, kuhu panete oma 2-3-aastase lapse istuma, või veel hullem, risti poekäruga kaldpinnapeale kõlkuma, kui te just ei soovi oma lapsele ajukahjustust. Ebastabiilses olekus häll võib käru pealt kergesti maha kukkuda. Seesuguseid õnnetusjuhtumeid on varemgi juhtunud ja on suur tõenäosus, et juhtub ka teie võsukesega.
Ka kassa juures olevad turvaväravad ei ole mängimiseks. Neljandaks ja kõige kurvemaks asjaoluks on lükanduksed. Pendelukse kohta teame kõik, et oma kätt või jalga selle vahele ei jäta. Lükanduksed ja tänapäeva tehnika kiire areng jätab ekslikult mulje, et uksed «teavad», kus me parasjagu oleme ega jäta meid uste vahele. See pole nii. Kõik, kes on uste vahele jäänud, teavad, et see on nagu kahe rongi vahele jääda. Uksed on rasked, rauast ja vankumatud. Uksed ise töötavad liikumisandurite signaali peale. Samas «ei taha» uksed inimeste liikumiskiirust pidurdada, mistõttu on nende andurid teatud kaugusel ja neid ei ole võimalik panna uste vahele. Kui andur uut signaali ei saa, uksed sulguvad. Järelikult - hoidke oma lastel silm peal, sest lapsed tahavad kõike katsetada, näiteks kas uksed jätavad neid vahele ja kui tugevalt nad seda teevad.
Ei saa loota, et kogu personal teie jõnglase igat kukkumist turvamas oleks. Ka ei tasu imestada, kui turvamees teid ja teie last kaasa kutsub ja turvaruumis teie lapse kotist 102 maiustust leiab. Pisikesed lapsed ei pruugi meie rahasüsteemist teadlikud olla, aga seadus on täitmiseks ja uskuge, trahv on vankumatu tulema.
Poepidajad, valgustage oma kliente, millist käitumist te neilt eeldate. Kui paraneb ostjate käitumine, muutub ka personal palju õnnelikumaks, misjärel paraneb ka klientide endi heaolu.