Rakvere raibe trügib sisemaa suunas

Rakvere raibe on tuntud ka kui tõlkjas. Foto: Wikipedia.org

Kui varasematel aegadel võis tõlkjast ehk Rakvere raibet leida põhiliselt Põhja-Eesti karbonaatsetel muldadel, on umbrohi nüüdseks tublisti sisemaa suunas liikunud ja paljudes Eesti piirkondades kanda kinnitanud.

Kodumaa jaanikuises looduses ringi sõites hakkab aasta-aastalt järjest rohkem silma kollast värvi. Need kollendavad alad – välja arvatud õitsvad talirapsipõllud – ei ole enam võililleväljad ega ka varakevadiselt tavaline kaarkollakas, vaid laienemas on maaviljeluses agressiivse umbrohuna tuntud tõlkjas ehk Rakvere raibe.

Esimesi üksikuid tõlkjataimi võib tavaliselt näha tee ääres või jäätmealadel. Järgmistel aastatel aga juba märksa kaugemal ja oluliselt suuremate kogumikena. Tõlkja paksukestalisi kõdrakesi levitavad linnud väljaheidetega ja neid kannavad edasi ka lumesulamisveed. Levikut põhjustab ka igasugune pinnase teisaldamine või teadmata päritoluga mulla juurdetoomine, näiteks teedeehituses ja arenduspiirkondades. 

Tõlkjas (Bunias orientalis) on meile sisse toodud võõrliik. Eestis hakkas see levima Krimmi sõja aastatel. Tollal Rakvere lähedal asunud vene sõjaväe hobustele toodi Ukrainast heina, millest pudenes maha seemneid. Sellest tuleneb ka tõlkja rahvapärane nimetus Rakvere raibe.

Tõlkjas on võimsa juurestikuga mitmeaastane taim. Seemnest areneb esimesel aastal peajuur ja lehekodarik, teisel aastal aga kuni meetri sügavuseni ulatuv sammasjuur ja üks õisikut kandev vars erkkollaste meelõhnaliste õitega, mis õitsevad  juunis-juulis. Juurekaela ülemises osas asuvatest pungadest kasvab kolmandal aastal mitu harunevat ja õisikandvat vart, mistõttu taim muutub põõsjaks. Kui tõlkja juuri vigastada või tükeldada (näiteks mullaharimisel), siis areneb nendest uusi võrseid ja taimi.

Et tõlkjas levib nii vegetatiivselt kui ka seemnete abil, on ta väga raskesti tõrjutav umbrohi. Eriti jõuliselt kasvab ta lämmastiku, kaltsiumi ja väävli poolest rikastel muldadel, näiteks Põhja-Eesti tööstusmaastikel. Sügava ja võimsa juure tõttu talub ta hästi ka pikaajalist põuda. Rakvere raibe nõuab küll rohkesti kasvuruumi, kuna on väga konkurentsivõimeline ning tõrjub teised liigid kooslusest välja. Seal, kus ta on looduses levima hakanud, temast enam naljalt lahti ei saa.

Tõlkja edasise leviku vältimiseks tuleb taim niita õitsemise ajal, vältimaks seemnete valmimist ja varisemist. Kuigi mõne silmis võib õitsev tõlkjas olla üsnagi dekoratiivne, tuleb see ilu õigel ajal ohvriks tuua, et hiljem, aastate pärast, ei peaks abitult tunnistama umbrohu takistamatut pealetungi või isegi ainuvalitsemist, mida võib juba praegu näha Ida-Virumaa tööstusmaastikel.

Eelmise Eesti vabariigi ajal pöörati tõlkja tõrjele suurt tähelepanu. Selleks tehti katseid ja koostati juhendeid. 1939. aastal anti välja koguni määrus tõlkja tõrje kohta, kus oli öeldud, et see taim tuleb kogu riigis ära hävitada.

Eesti eri piirkondades olid erinevad ka ettekirjutused. Määruse täitmata jätnud maaomanikke ähvardas karistus (kuni kuu aega aresti või 100 krooni rahatrahvi). Tõlkjast loodeti lahti saada 1947. aastaks, kuid sõda ja teised suured muutused kaotasid selle võimaluse. Kas ei oleks praegusel Eesti riigil, eelkõige keskkonna- ja põllumajandusministeeriumitel,  viimane aeg tõlkja tõrje uuesti teravalt päevakorda tõsta?