Tööandjad väärtustavad üha enam pereelu

Pildistamise päeval oli sisekaitseakadeemia Põnniakadeemias hoiul seitse last. Foto: Liis Treimann

Need töötajad, kes on suutnud oma koduse elu tööga paremini ühitada, on õnnelikumad ja motiveeritumad. Seda tõsiasja on hakanud üha enam mõistma ka tööandjad, kes mõtlevad välja uusi nippe tasakaalu leidmiseks inimeste töö ja pereelu vahel.

Üha enam isasid jääb lastega koju ja perega seotud ülesanded jagunevad vanemate vahel võrdsemalt. See omakorda mõjutab positiivselt töö- ja pereelu tasakaalu, selgub uuringufirmade TNS Emor ja OÜ InCase tehtud töö- ja pereelu ühitamise uuringutest.

Ettevõtete juhtide ja personalijuhtide hinnangul on see omamoodi uus trend, et isad soovivad jääda mõneks ajaks vanemapuhkusele. Üha enam võtavad isapuhkust ka tootval tööl ja näiteks ehitusel töötavad mehed. See omakorda tähendab, et naised ei jää töölt väga pikalt eemale ning neil on lihtsam tööellu naasta.

«Praegu on ka meie ettevõttes näha päris palju seda, et hoopis mehed jäävad väikeste lastega koju ja naised lähevad tööle. Mulle tundub, et see on viimase kolme aasta trend. Varem oli see pigem ebatavaline, kuid nüüd on täiesti normaalne,» rääkis ühe uuringus osalenud logistikaga tegeleva suurettevõtte juhatuse esimees küsitlejale.

Nooremad juhid paindlikud

Uuring tõi välja ka mitmeid kitsaskohti, mida nii töötajad ise kui ka tööandjad näevad töö- ja pereelu tasakaalu saavutamist ja hoidmist pärssivate takistustena. Peamised kaalukausi paigast nihutajad on liiga suur töökoormus, paindumatu tööaeg, töökoha kaugus kodust, töötajate soov teha madala palga tõttu ületöötunde, hooajaliselt muutuv töökoormus, öötöö ja komandeeringutes käimine.

Ilmnes ka vanema ja noorema põlvkonna juhtide arvamuste erinevus töö- ja eraelu ühitamise osas. Noorema põlvkonna juhid pidasid töö- ja pereelu tasakaalu iseenesestmõistetavaks, mis tähendas muuhulgas, et nad võimaldasid väikseid lapsi kasvatavatele töötajatele suuremat töökorralduse paindlikkust.

Omapärase vastuoluna nentis enamik uuringus osalenud töötajatest (83 protsenti), et nad tunnevad tööstressi, kuid sellele vaatamata jäid nad oma töö- ja pereelu tasakaaluga siiski rahule.

«On hea meel tõdeda, et töötajatest hoolimine ja sellel teemal kaasarääkimine on ettevõtetele üha olulisem,» nentis uuringu tellinud Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi jätkusuutliku töökeskkonna valdkonnajuht Heidi Solba.

TNS Emori uuringueksperdi Kaidi Kandla sõnul näevad juhid töö- ja pereelu tasakaalustamise mõju ettevõttele ja ühiskonnale üldiselt positiivsena: «Õnnelik töötaja töötab efektiivselt, tema töötulemused on paremad ja seega kasu ettevõttele ja selle kaudu kogu ühiskonnale suurem. Samuti on selline töötaja aktiivne väljaspool oma tööaega. Ettevõttele annab see rahuloleva töötaja, kes teeb oma tööd paremini, sest tal on kodus asjad korras. Ühiskond saab rahuloleva inimese, kes on vastutustundlik ja kaasatud ühiskonnaellu.»

Kristiina Kruuse ja Maarja Otsa osaühingust InCase uurisid, mis takistab töö- ja pereelu tasakaalu saavutamist ja mis aitaks sellele kaasa. Konflikti allikatena märgiti, et naistel on traditsiooniliselt kodus rohkem kohustusi, meeste suurem rahaline vastutus pere ees tingib aga pikemad tööpäevad.

Suur osa konflikti allikaid on seotud tööajaga. Nii tehastes kui meelelahutuses tuleb ette öötööd, mis muidugi ei sobi kokku pereeluga. Paljud peavad töötama ka riigipühadel, kui ülejäänud pereliikmed puhkavad, või siis algab tööpäev liiga vara. Paljud juhid märkisid kahetsusega, et turg ei võimalda inimestele kõrgemat palka maksta ja see on probleemiks, kuna sunnib töötajaid otsima lisatööd või tegema ületunde.

Palju sõltub Kruuse sõnul ka üldisest organisatsioonikultuurist ja juhtide endi eeskujust: «Kui juht räägib esmaspäeval tööle tulles sellest, mis ta nädalavahetusel perega tegi, ja pöörab kodule suurt tähelepanu, on see ka töötajaile heaks eeskujuks.»

Juht saab enamasti võimaldada oma töötajaile ka paindlikku graafikut ja vajadusel kodus töötamist. Ohuna märkis osa küsitletuid, et seda võimalust võidakse hakata kurjasti ära kasutama. Vanemad juhid kartsid ka kontrolli vähenemist kaugtöötajate üle.

Küsitletud juhid avaldasid soovi, et töötajad võiks oma koduseid muresid nendega jagada, siis teaksid nad ka abi pakkuda. Samas saavad töötajad ise teha oma peremudelile ja kodusele olukorrale vastavaid valikuid. «On selge, et kolme lapse ema ei saa käia tööl ööklubi administraatori või trammijuhina,» lausus Kruuse. Lõpmatuseni ei saa ju ka tööandja vastu tulla.

Seegi uuring näitas, et ettevõtjate suurimaks mureks on erisoodustusmaks. Näiteks kurtis üks personalijuht, et ettevõte tahaks väga toetada oma töötajate sportimist ja pakkuda kontoris puuvilju, aga see on väga kallis lõbu. MTÜdega «susserdamist» ei pidanud ta ka õigeks. Arvati ka, et riik ei tohiks takistada emapalga saamise ajal tööl käimist, kui lapsevanem tunneb, et ta tahab ja suudab seda teha.

Lapsed kaasatud töösse

Pere tööellu kaasamiseks on mitu võimalust. Kõigepealt mitmesugused ühisüritused, mida ettevõtted pärast vahepealset masu on asunud taas korraldama. Küsimus on ainult selles, kas korraldada üritused peredele või üksnes oma töötajatele – uuringust selgus, et pooldajaid on nii ühel kui teisel variandil.

Oluliseks peetakse, et töötajad oleks kursis ettevõtte tegemiste ja eesmärkidega, ning selleks korraldatakse mitmel poole ühiseid väljasõite või infopäevi. Pereliikmetele tehakse lahtiste uste päevi, et nemadki teaksid, kus lähedane töötab.

Kuna paljudel vanematel on mure, kuidas sisustada laste suvevaheaega, on mõni ettevõte siingi appi tulnud, korraldades töötajate lastele töömalevaid. Üha enam koguvad populaarsust oma lasteaiad või lastehoiud töö juures.

Näiteks sisekaitseakadeemias on palju töötajaid, kel on väikesed lapsed, ja võimalusel püüab akadeemia töötajate töö- ja pereelu ühitamist toetada. «Usume, et kui tööandja väärtustab töötaja õigust pere- ja eraelule, on inimene ka pühendunum ning teeb edasilükkamatuid tööasju vajadusel ka oma puhkeajast. Õnnelik töötaja on see, kellel on pereelu korras,» sõnas praegu lapsepuhkusel olev personalidirektor Elina Orumaa.

Seepärast ei tekita akadeemias probleemi, kui töötajal on vajadusel lapsed tööl kaasas. «Usume, et töötaja võtab lapsed tööle kaasa vaid möödapääsmatul vajadusel, ja oleme näinud, et nad hoolitsevad ise väga selle eest, et lapsed kolleege ei segaks. Pealegi teeb näiteks rõõmus naer ja kiire jalamüdin koridoris tuju heaks ka neil, kes suveajal tööd peavad tegema,» lisas ta.

Lisaks pakutakse akadeemias kahe- või kolmepäevaste ühiste koolituste ajal lastehoidu, et töötajad saaksid soovi korral lapsed kaasa võtta. Sageli on lapsehoidjaks oma kadetid. Ühtlasi on lapsed ja teised töötajate pereliikmed oodatud akadeemia suve- ja talvepäevadele.

Mullu avas sisekaitseakadeemia oma Tallinna kompleksis ka igapäevase väikese lastehoiu, Põnniakadeemia, kuhu akadeemia töötajad ja kadetid võivad esmaspäevast reedeni oma lapsed tuua. Lapsed peavad olema vähemalt 1,5-aastased, suutma iseseisvalt süüa ja käia. «Lastehoid on töötajatele ja kadettidele tasuline, kuid peaks siiski võtma väikelapse vanematelt ära mure, kuidas leida usaldusväärne ja logistiliselt mugav hoiukoht oma lapsele, kui käes aeg tagasi töötamise või õpingute juurde pöörduda,» arvas personalijuht.


Kommentaar

Ave Kala

Saku Õlletehase personalidirektor

Töö- ja pereelu ühitamise või tasakaalu teema tekitab minus kolm mõtet. Esiteks arvan, et töö- ja pereelu asemel oleks õigem rääkida töö- ja töövälise elu või töö- ja eraelu tasakaalust. Kõigil pole perekonda ning miks peaks pereta inimene olema pere­inimesega tasakaalu mõttes kehvemal positsioonil?

Praegused kahekümneaastased noored veel pereloomisele ei mõtle ning vajavad töövaba aega selleks, et reisida, tegeleda oma hobidega ning veeta aega sõprade seltsis. Sama kehtib nende pereinimeste kohta, kel lapsed juba suured ning kes oma vaba (perevälist) aega taasavastavad.

Teiseks arvan, et tasakaalust saab rääkida kahel moel. Üks viis on näha seda poomil kõndimisena, kus vähimgi tasakaalukaotus tähendab kukkumist. Teine võimalus on võrrelda tasakaalu kaalukiigega, kus kord on üks kiikuja üleval ja teine all ning teinekord jälle vastupidi. Minu arvates on kaalukiige tasakaal töö- ja töövälise elu tasakaalust rääkides asjakohasem. Kaalukiigel kiiguvad töötaja ja tööandja – kord on töötaja huvid esikohal, kord tööandja omad. Selline tasakaal loob ja toidab paindlikkust, kus mõlemal poolel on soov vastata vastutulelikkusele omapoolse vastutulelikkusega.

Kolmandaks, paindlikkuse all peetakse enamasti silmas aja või koha paindlikkust ehk seda, kuivõrd vaba on töötaja valima oma tööaega või -kohta. Sellest vaatenurgast lähtuvalt võib nõustuda, et paindlikkust on rohkem kontoritöötajal ja vähem näiteks vahetustega tööl käival tootmistöötajal. Kui lisada paindlikkuse käsitlusse töö- ja töövälise elu vahelise piiri selguse aspekt, võiks öelda, et kontoritöötajal ei pruugi tootmistöölisest rohkem paindlikkust olla.

Valides tööaega ja -kohta, muutub piir töö- ja töövälise elu vahel oluliselt hägusemaks. Tulemuseks võib olla stressis kontoritöötaja, kes mõtleb tööle 24/7. Tootmistööline saab seevastu töö- ja töövälise elu vahele oluliselt selgema piiri tõmmata, sest tööd tehakse töökohal ja tööajal. Pärast oma vahetust saab ukse enda järel rõõmsalt kinni panna ning enne järgmise vahetuse algust tööle keskenduma ei pea.