Toidupuritaanid jälgivad kiivalt säilimistähtaegu

Toiduainete pakenditel peab olema märge nende säilimisaja kohta. Foto: Valgamaalane

Aina enam noori viskab ära korras toiduaine kohe, kui selle «parim enne» või «kõlblik kuni» tähtaeg on möödas. Tegelikult on sellistel toodetel oma nö varuaeg.

Oma enam kui kümneaastase koolituskogemuse põhjal teadis Eesti Maaülikooli professor Mati Roasto öelda, et noorte seas on levinud hirm, et toiduained on kohe pärast pakendile märgitud kuupäeva söömiskõlbmatud. Tema hinnangul on see hirm pisut ülepingutatud, sest enamikul toitudel on olemas varuaeg. «Seda arvestatakse selleks, et kusagil võib toidu tootmise, töötlemise või tarbimise ketis tekkida mingi viga, kasvõi temperatuurirežiimi rikkumine, aga tootja tahab olla kindel, et toit oleks korras kindlasti vähemalt «kõlblik kuni» päevani,» selgitas ta.

Kui pikk see varuaeg on, sõltub tootjast. Tema ise on kodus katseid teinud piimaga ja mõni kõlbab juua veel nädal aega pärast säilimisaja möödumist, teine vaid paar päeva. «Vahe võib sõltuda tootmistingimustest, pastöriseerimisrežiimidest. Näiteks üks firma kasutab kõrgemaid pastöriseerimisrežiime, teised veidi madalamaid,» selgitas ta. Mida madalam on pastöriseerimistemperatuur, seda paremini püsib toidu kvaliteet ja toitainekooslus.

Kui aga tahetakse, et säilimisaeg oleks paar päeva pikem, siis kasutatakse pisut kõrgemat temperatuuri. «See ei tähenda, et kiiremini rikneva toodanguga firmas oleksid tootmishügieeniprobleemid,» toonitas ta.