Professor: Eestis on säilitusainete hirm läinud üle võlli

Alles siis, kui vorstidele hakati lisama nitritsoola, hakkas botulismiist põhjustatud surmajuhtumite arv vähenema. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Eesti maaülikooli professori Mati Roasto arvates on inimeste jaoks oluliseks muutunud toidu kvaliteet, kuid selle ohutusele enam ei mõelda.

«Tarbija ütleb, et toitu tuleb vähem kuumtöödelda, sest mida rohkem on töödeldud, seda ebakvaliteetsem. Osalt on see õige, aga teisalt ei tohi sellega liiale minna,» oli tema arvamus.
Nii võib asjatundja sõnul väita, et tegelikult on enamik poekaubast potentsiaalselt ohtlik, sest see on ju enamasti tööstuses toodetud.

«Samas unustame ära, et toiduainetetööstustes toodetud toit mitmekesistab meie toidulauda ning kindlustab toidu pikema realiseerimisaja,» tõdes ta.

Professor ei arva, et säilitus- või lisaainete lisamine oleks ilmtingimata halb, sest näiteks loodusidentsed sünteetilised ained ei ole üldjuhul tervisele ohtlikud ja kõikide E-ainete kasutamist ikkagi kontrollitakse. «Eestis on säilitusainete-hirm läinud üle võlli,» on tema hinnang.

Kuna säilitusained on tarbija arvates pahad, siis lisavad tootjad nende asemel hoopis näiteks rohkem soola, mis oma olemuselt on samuti toidu lisaaine, kuid tarbijate arvates väheohtlik. Samas aga tahetakse keeduvorstides loobuda nitritsoola kasutamisest. «Ma ei teagi, mida kardetakse, aga see on tarbijate surve toidu tootjatele ja samas ei arvestata sellega, et nitraati ja nitritit võib saada ka juurviljadega,» rääkis Roasto. Samas on nitrit pea ainus tõhus lisaaine, mis suudab ära hoida botulismi (potentsiaalselt surmaga lõppev haigus).

Roasto ise nimetab nitritit lausa super-toidulisaaineks, sest sel on mitu kasulikku funktsiooni: see annab lihale punaka värvuse, hoiab ära liigkiire oksüdeerumise ning ohtlike mikroobide paljunemise. «Ohtlik on see aga inimtervisele juhtudel, kui süüagi ainult viinereid ja vorste ja muud mitte,» rõhutas ta.

Tootjate käest, kes reklaamivad, et nende viinerid on ilma lisaaineteta, soovitab ta uurida, kuidas on sel juhul välistatud botulismioht. See haigus sai varem saatuslikuks paljudele ja alles pärast nitriti toime avastamist ning selle kasutama hakkamist vorstitoodetes vähenes inimeste surmajuhtude arv märkimisväärselt.

«Heaoluühiskond on nitritsoolade kasulikud toimed ära unustanud, rahvas nõuab tootjatelt järjest enam E-ainete vabu tooteid. Toidutootja peab sellega kaasa minema ja mõnikord ollakse kasumi nimel nõus võtma ka mõningaid riske,» sõnas Roasto. Samas unustatakse ära, et Clostridium botulinum’i bakterit leidub ka mullas ja halbade asjaolud kokkulangemisel on saastumine täiesti võimalik. «Seetõttu ei tasu lisaaineid pidada ohtlikuks. Ohtlik on pigem see, kui hakkame tööstuslikult toitu tootma üldse ilma lisaaineteta, sest see tähendab toiduriskide tunduvat suurenemist,» rõhutas professor.

Ta lisas, et äri läheb enamasti kaasa tarbija nõudmistega ja seetõttu tuleb harida eelkõige tarbijat, sest tööstus on hästi koolitatud. Eesti toidutootjate hügieeni olukord on Roasto sõnul tipptasemel, aga tavatarbija arusaamad isiklikust hügieenist võiksid olla avaramad.

«Elementaarne on, et koju jõudes pärast välisjalatsite äravõtmist pestakse käed puhtaks, et mitte kanda kodu mikro¬floorasse võõrast potentsiaalselt ohtlikku floorat. Kindlasti ei pea kodune keskkond olema liiga hügieeniline, mikroobidega, k.a patogeenidega tuleb kokku puutuda, aga neid ei pea ilmtingimata toidust saama,» sõnas professor.

Just hügieeni tõttu peab ta vastuvõetamatuks kommet panna väikelapsi istuma ostukärusse. «See on natukene imelik näide, aga siiski hea – inimesed rögastavad ja sülitavad sageli, kuhu tahavad, ja kui laps käib mööda seda pinda, siis on ebanormaalne tõsta ta ostukorvi, kuhu teised panevad toidud,» rääkis ta.

Roasto sõnul on see hea näide, kuidas pakendatud toiduga kantakse haigustekitajaid edasi teistele pindadele. «Tavarahva kombel öeldakse, et sitasurma pole keegi surnud. On surdud küll ning surrakse ka edaspidi, seda kinnitab toidust tingitud haiguste statistika,» tõdes Roasto. Tänapäeval surrakse vähem, sest paremaks on muutunud nii inimeste elustandard kui ka hügieen, aga ka tootmisstandardid.