Mäng on väikese inimese töö

Tõeline mängumaa: Haapsalu piiskopilinnuse lastepargi üldlahenduse kavandas Lootusprojekt, mänguatraktsioonid disainis ja teostas Rain Pluutus. Foto: LOOTUSPROJEKT

Koduaed võimaldab lapsi maast madalast õueeluga harjutada ja loovalt mängima õpetada.

Lastele meeldib kõik, mis nende kujutlusvõimet ergutab, ja nende jaoks pole vahet, kas sealjuures on tegu millegi kauni või hoopis koledaga. See kehtib ka ümbruskonna kohta.
«Koduaias õhutavad laste kujutlusvõimet kõige paremini mängualad, mis on jagatud tegevuste järgi,» ütleb maastikuarhitekt Mari Toom. «Ühes kohas on kiik, teises saab ronida ja turnida, kolmandas onn/maja/varjualune, kus hea meisterdada ja ehitada. «Suuremas aias on võimalik eri kohti vastavalt mängudele alati isemoodi kasutada, näiteks puude ja põõsaste vahel peitust mängida või sinna mängult kodu sisse seada.»

Kõik algab liivakastist
Väikelapsed vajavad teadagi vanemate valvast silma, nii et neile tasub liivakast kuhugi lähedale, kas või terrassi sisse teha. Liiva võiks vahel märjaks kasta, siis saab laps hoopis uutmoodi meisterdamiskogemuse.
Aastate pärast, kui lapsi paeluvad teised tegevused, võib terrassile liivakasti asemele veesilma või lillepeenra kujundada.
Maastikuarhitekt soovitab väiksemate lastega harrastada nn aiandusmänge. Näiteks panna sügisel sibullilledest maha mingi muster, mille laps vahepeal ära unustab, aga kui siis kevadel lilled südame-, päikese- vm kujulises peenras õide puhkevad, väikeses aednikus tohutut vaimustust tekitab: «Mina tegin!»

Üllatavad salapaigad
Koduõues mängides on lastel suurem vabadus maailma avastada. Kui piirangud, mis ei luba näiteks aiast välja minna või peenralilli murda, on paika pandud, võivad nad lärmata, auke kaevata, puude otsa ronida, käepärastest materjalidest mängumaju ehitada jne.

Näiteks Saksamaal võib väga paljudes õuedes näha pajuvitstest punutud, püstkoda meenutavaid onne. Samasuguseid võiks ju meilgi püstitada, kasvõi roigastest, ja kanga või muu materjaliga katta. Sellises peidukohas saavad lapsed omaette vahvalt aega veeta, valgus ja varjud fantaasialendu ärgitamas.
Maastikuarhitekt tuletab meelde, et turnimispuid, liumägesid jm ehitades ei tohi unustada nende tulevaste kasutajate ohutust.

Koduaias ei nõuta küll asjakohaseid sertifikaate vms, aga eks ole ju iga isa-ema ise huvitatud, et lapsed ei jääks näiteks sallipidi kuhugi kinni, ei kukuks liiga kõrgelt alla jne.

Alati pakuvad palju elevust puu otsa ehitatud onnid – ülalt paistab ju maailm hoopis teistsugune! Seevastu tagaaia ääres põõsaste all võib uudistada tigude ja vihmausside elu. Lapsed omistavad sellistele paikadele sageli müstilise tähenduse ja peavad kompostihunnikut varjavaid kõrgekasvulisi taimi muinasjutumetsaks.

Vahel ehitavad tublid isad hoovi avara mängumaja või kohandavad selleks kasutult seisva puukuuri vm abihoone. Kui lapsed saavad suuremaks, võib sinna kujundada mõnusa koha, kuhu minna raamatut lugema või sõpradega kaarte mängima.

Loodusele Lähemale
«Samuti on tähtis, et lapsed õpiksid tunnetama eri materjale. Mänguala või liivakastiäärsed rajad võiks katta kivikeste, saepuru, käbidega jms,» soovitab maastikuarhitekt.
Tema sõnul piisab hakatuseks ka lihtsa mängunurga rajamisest: aianurka paigaldatud puitplaatidele saavad lapsed nukukodu või autodroomi teha. Sellise mängukoha kõrvale võib istutada maasikaid, marjapõõsaid, köögivilja, et lapsed saaksid möödaminnes üht-teist suhu pista.

«Õues olles kogeb laps aastaaegade vaheldumist. Näeb pungade puhkemist, marjade valmimist ja saagikoristust – see kõik avardab ta silmaringi. Ja kui koduse mänguväljaku loomisel kasutatakse kohalikke looduslikke materjale – kive, kände, mahalangenud puid, käbisid vm –, õpib lapse neid hindama ja loodust austama,» nendib Toom.