Sama suundumust on näha ka Eestis, kus peamiselt laserplaatidega kauplevad muusikapoed on viimastel aastatel hulgakaupa tegevuse lõpetanud, samal ajal kui vinüülplaate müüvaid nišikauplusi on järjest juurde tulnud.
Kui vinüülplaadid kodus olemas, on vaja masinat, mis neid mängiks. Vinüülimängija soetamisel tuleks endalt kindlasti kõigepealt küsida, milleks seda kasutama hakatakse.
Vinüülimängijad jagunevad mootori tööpõhimõttelt kaheks: rihm- ja otseülekandega seadmed. Juhul kui lisaks muusika kuulamise soovile on huvilisel ka DJ-ambitsioon, tuleks kindlasti eelistada otseülekandega seadmeid, kuna rihmülekandega plaadimängijatel muutub mängimiskiirus väikese viivitusega. Samuti on otseülekandega mängijad täpsema ja ühtlasema pöörlemiskiirusega ja sobivamad scratch’imiseks.
Audiofiilid eelistavad muusika kuulamiseks pigem rihmülekandega mängijaid, kuna süsteemi puhul, kus vinüülialust nn plaaditaldrikut ajab ringi elastne rihm ning mootor asub taldrikust eemal, mõjutab mootori vibratsioon lõppheli vähem.
Plaadikuulamisel teeb heli vinüülilt kuulaja kõrva jõudmisel läbi pika teekonna ning selle kvaliteeti mõjutavad mitmed faktorid, millega digifailide kuulajal asja pole. Oluline on vinüüli enda kvaliteet ja seisukord, nõel, mis plaadil helirada künnab, vinüülimängija stabiilsus jne. Seetõttu tuleks need tegurid kindlasti ükshaaval läbi mõelda ning võimalusel osta pigem veidi kallim ja korralikum seade, komponent või plaat, kuna see annab kohe tunda muusikaelamuses ja plaatide elueas.
Kuna heli tekib plaadi heliraja ja nõela kokkusaamisel ehk väga diskreetsetes tingimustes, kus on vaja võimalikult suurt stabiilsust, tuleb seda silmas pidada nii plaadimängija valikul (kerged plastist seadmed on küll odavamad, kuid on väga vastuvõtlikud vibratsioonile ja resonantsile) kui ka selle ruumi paigutamisel. Vältida tuleks ebatasaseid ja -stabiilseid pindu ja ruume, kus on palju trampimist ning jooksmist.