Kiirlaenufirma: kontrollorgan korrastaks turgu

Kiirlaenu võidakse võtta läbikaalumata otsuse alusel, mis halvimal juhul võib päädida sellega, et kodu läheb haamri alla. Foto: Fotolavastus: Erik Prozes

Credit24 juht Rain Sepp kirjutab, et Eesti tarbimislaenusektor vajab läbimõeldud regulatsioone, mitte lihtsalt keelde ja käske. Muuhulgas leiab ta, et kontrollorgani määramine antud sektoris korrastaks ja kujundaks turgu oluliselt.

Kiiduväärt on, et Tarbijakaitseamet kiirlaenuteemale oma kolmanda tarbimiskeskkonna arengu konverentsil nii suurt tähelepanu pööras. Tarbimislaenu klientide arv on Eestis arvestatav: 15-18 protsenti elanikkonnast ehk iga seitsmes, kaheksas inimene meie seast. Seega antud valdkonnale tuleb ka keskenduda, uurida miks need u 180 000 inimest soovivad ja otsustavad tarbimislaenu võtta.Tegu on suure hulga inimestega, kelle kaitse ja harimine vajab kindlasti läbimõeldud ning ühist - mitmeid osapooli kaasavat järjepidevat tegutsemist ja vastavalt vajadusele ka seadusandluse kohendamist. Meie eesmärk on pakkuda teenust, mida tarbija vajab, mitte tekitada inimestele probleeme. Oma aastatepikkuse kogemusega, oleme nii läbimõeldud seadusandluse kehtestamise kui ka klientide kaitsmiseks igati valmis omalt poolt kaasa aitama. Ettevõtjana tunneme ka vastutust selle hulga inimeste ees, kes sattuvad võlanõustajate vastuvõtule, kuid täna on kahjuks vähe neid vahendeid, millega seda olukorda parandada.

Kindlasti vajab tarbijakrediidi valdkond täpsemat reguleerimist ja tõhusamat järelvalvet.Turuosalisena pean oluliseks, et seadusemuudatuste järjekord oleks aga võimalikult loogiline, tõhus ja ka osapooltele arusaadav. Tähtis on siinkohal läbimõeldud tegutsemismudel, kus esmajoones tuleks pöörata tähelepanu tarbimislaenu lepinguid puudutavatele kõrvalnõuetele ja võla sissenõudmiskuludele. Tänaseid sotsiaalseid tagasilööke ei tekita mitte niivõrd tarbimislaenu tagasimaksed, kuivõrd erinevad kõrvalnõuded, juhul kui laenu võtnud inimene on jäänud võlglaseks. Tihti rakenduvad sellisel juhul ebaproportsionaalselt suured rahalised sanktsioonid ja võla sissenõudmistasud, mille maksmisega inimene hiljem enam toime ei tule.

Jälgin suure huviga ettepanekuid ja arutelu tarbimislaenu pakkuvatele ettevõtetele litsentsi kehtestamise ja järelevalve tõhustamise teemal, olles valmis ka ise kindlasti kaasa mõtlema. Ka täna omab meie ettevõte eririikides tegutsedes erinevaid litsentse, kus nt Soomes on meie tegevus allutatud hiljuti kohandatud seadustele ja Leedus kohaliku keskpanga järelevalvele. Valdkonna litsentseerimineja tõhus kontrollimine aitaks kaasa ka kogu tarbimislaenusektori maine paranemisele, kuna antud hetkel võrreldakse kõiki lühilaenu väljastavaid ettevõtteidja erinevaid ärimudeleid sama mõõdupuu järgi. Kogemusele tuginedes võin ka väita, et kontrollorgani määramine antud sektoris korrastaksja kujundaks turgu oluliselt.

Olen sisuliselt nõus ka tsiviilkohtumenetluse eelnõu muudatusega ja hinnakontrolli kehtestamise vajadusega. Siinkohal ei tohiks aga siduda krediidi kulukuse määra ülempiiri pankade poolt pakutavate tarbijakrediitide hinnaga, vaid sätestada eraldi fikseeritud piirmäär. Kindlasti peaks hinnakontroll hõlmama ka kõiki laenusummasid, kus kasu ei tooks piiri seadmine vaid fikseeritud laenusummani, mida kinnitas ka Tarbijakaitseameti konverentsil ettekande teinud TÜ tsiviilõiguse dotsent Karin Sein.

Esmajärjekorras ei tuleks alustada reklaamiseaduse muutmisest. Antud juhul annaksfinantsreklaamide piiramine tugeva tagasilöögi – reklaami keelustamine või selle olulisel määral piiramine mõjutaks konkurentsivabadust ja näiteks ka uue ja odavama toote turule toomist, juba tuntud kaubamärgi alt. Eesti turusituatsiooni arvesse võttes, kus neli kommertspanka jagavad 90 protsenti turust, omades oma kodulehti oluliste meediakanalitena reklaami edastamiseks, tekitaks see situatsiooni, kus tänu konkurentide piiratud reklaami tegemisele, aitaks see veelgi kaasa pangamonopolide kinnistamisele Eestis.

Prioriteediks ei tohiks seada tarbimislaenu kui teenuse väljasuretamist, sest see ei elimineeri inimeste vajadust selle teenuse järele. Tõsi ju on, et nõudlus ei kao kuhugi, me saame vaid reguleerida pakkumist. Täna on tarbimislaenu kasutanud pea kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast, nendele, kindlasti märkimisväärsele hulgale inimestele,on meie pakutav toode vajalik ja ka sobiv lahendus. Valdav osa nendest klientidest maksab ka oma laenumakse õigeaegselt tagasi.

Tarbimislaenu valdkonda puudutava seadusandluse muutmine ja järelevalve rakendamine on kindlasti vajalik ja heameel, et sellele teemale nii suures mahus tähelepanu pööratakse. Kuid minu hinnangul oleks mõistlik veelkord kaaluda,millises järjekorras reegleid kehtestada. Usun, et tulevikus toimiva regulatsiooni kujundamiseks on lisaks meie ettevõttele nõus oma kogemusi ja nõu jagama ka teised turuosalised.