Euro – esialgu päästetud

Euroopa Keskpanga fassaadil oleva euro kujutise remont. Foto: AP/Scanpix

Euroala võitis sõja, kuid nüüd tuleb tal võita rahu, kirjutab Financial Times ning diagnoosib: kriisi akuutne faas on möödas, kuid selle tekitanud nõrkused on alles.

Briti majandusleht on just saanud ühele poole süvaanalüüsiga eurokriisist, vaatades tagasi karjuvatele Prantsuse presidentidele, manöövritele Kreeka ja Itaalia peaministrite toolidelt kangutamiseks ning Angela Merkeli vihapisaratele.

Pärast Euroopa Keskpanga (EKP) presidendi Mario Draghi kuulsat «mis iganes vaja’t» euro päästmiseks näib ühisraha ümber möllanud kriisi akuutne faas olevat möödas. Praod vundamendis on aga alles.

Esiteks ei ole suudetud luua eelarveliitu, ilma milleta rahaliit paljude ökonomistide hinnangul toimida ei saa. Ajutistes raskustes liikmesriikide jaoks mõeldud föderaalset euroala eelarvet seega ei ole, samuti pole ühiselt tagatud euroala võlakirju laenukulude ühtlustamiseks. Ega ka lauapõhjalist riiklike majanduspoliitikate harmoneerimist.

Nüüd mil turud on maha rahunenud, kurdavad karastunud «kriisivõitlejad», et mitmetes maades on maad võtmas reformiväsimus. Paljudele liidritele tundub, et tehtud on juba piisavalt.

Mis aga veelgi hullem: paljud Brüsselis ja Frankfurdis (seal asub EKP) kardavad, et mitmed Euroopa liidrid ei piirdu rahuloluga, vaid on lükanud sisse lausa tagurpidikäigu. Iiri, Portugali ja Kreeka valitsuse teevad poliitilisi otsuseid eeldades, et praegune eufooria turgudel jääbki kestma. Nagu ütles sel nädalal Citigroupi peaanalüütik Willem Buiter: «Need kelle sõnutsi Euroopa majandus on taastumas, tõmbavad mingit kraami.»

Ametlik vastus selle kõlab nii: kriis on loonud uue Euroopa «arhitektuuri», mis on vahetanud välja vigase ja pooliku Maastrichti leppe. Olemas on uued tuletõrjesüsteemid, paigas värsked reeglid kutsumaks korrale eelarvedistsipliini rikkujaid.

Europarlamendi valimiste künnisel kerkib siiki küsimus, kas valuutaliit on poliitiliselt jätkusuutlik.

Praegune asjade korraldus näib ebakindel. Sellega, et rahvusvahelised vaatlejad nende eelarveid vormivad, et pea leppima vaid Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Kes ei usu, küsige Francois Hollande’i ja Matteo Renzi käest (vastavalt Prantsuse president ja Itaalia peaminister).

Samal ajal on ELi-vastased meeleolud kõigi aegade kõrgtasemel peaaegu kõikides eurotsooni riikides. Kuuest Europa Liidu asutajaliikmest kolmes (Prantsusmaal, Itaalias ja Hollandis) ennustatakse Brüsselile vastanduvatele parteidele eelseisvatel valimistel esimest või teist kohta.

«Rohkem Euroopat» ei kõla seega probleemide lahendusena veenvalt.

Mis on valikud? Kas euroala kriis on nüüd kroonilises faasis, kus teatud lõunapoolsemad riigid on määratud aastateks kasinuse ja kärbete karmile dieedile? Ja kui nii, kas peavoolu parteid jäävad igavesti võimule, samal ajal kui valijad on üha enam frustreeritud sellest, et nende poolt valitud valitsused ei kontrolli enam oma kõige peamisi suveräänseid funktsioone nagu maksud ja kulutused?