/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2013/06/26/1854562t1h438f.jpg)
Tallinna Tehnikaülikooli ning Taani konsultatsioonifirma Ea Energy Analyses koostöös valminud analüüs viitab tulevikus energiakulude osakaalu vähenemisele Eesti leibkonna eelarves.
Uuring: energiakulude osakaal leibkondade eelarves tulevikus väheneb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uute elektrijaamade tootmise omahind on oluliselt kõrgem praegustest elektrituruhindadest. Uue koostootmisjaama elektri omahind jääb vahemikku 50-70 eurot megavatt-tunni kohta ja kondensatsioonelektrijaama puhul vahemikku 70-100 eurot megavatt-tunni kohta.
Tootmistehnoloogiate omahindadest lähtuvalt kujuneb kogu perioodi keskmiseks elektri hulgihinnaks 65-75 eurot megavatt-tunni kohta. Energiakulude kasv jääb seejuures hinnanguliselt väiksemaks kui Eesti majanduskasvust tingitud elatustaseme tõus, selgub Eleringi poolt avaldatud uuringust, mis vaatleb Eesti elektritootmise erinevaid stsenaariumeid aastani 2030 ning visiooniga kuni 2050.
Analüüsi eelduste tingimustes muutuvad tuuleenergiainvesteeringud Eestis tasuvaks aastaks 2040, mis tähendab, et süsinikdioksiidi (CO2) hind on 35 eurot tonni kohta. Lähedal tasuvusele on tuuleenergia juba alates 2020. aastatest, kui hind ulatub prognoosi kohaselt 15 euroni tonni kohta.
Eestis on kasutamata potentsiaal suurendada koostootmisjaamadest toodetud soojuse osakaalu kaugküttes praeguselt 40 protsendilt rohkem kui 60 protsendile.
Modelleeritud stsenaariumid kinnitavad, et kodumaiste tootmis- ja ülekandevõimsuste koosmõjus on Eesti tarbijate varustuskindlus pikaajaliselt tagatud. Kodumaise tootmisvõimsuse 110 protsendi olemasolu nõude säilitamine Eesti tiputarbimise suhtes pärast 2024. aastat lisab iga tarbitava megavatt-tunni hinnale ligikaudu kuus eurot.
Elektritootmise subsiidiumid on vajalikud ainult selliste stsenaariumide korral, kus tarbijate elektriga varustamisel ei arvestata impordivõimalusega. Impordivõimaluste arvestamisel on ka elektrisüsteemi kõige keerulisemate häiringute korral tarbijate varustuskindlus tagatud, kui Eestis on võimalik igal hetkel kasutada orienteeruvalt 1000 megavati ulatuses tootmisvõimsust.
Eesti elektriühendused teiste riikidega on praeguste plaanide realiseerumisel piisavad kuni 2035. aastani, tagades tarbijate varustatuse. Edasi muutub sõltuvalt stsenaariumist sotsiaal-majanduslikult tasuvaks täiendavate ülekandevõimsuste rajamine Eesti ja Soome vahele.
Uute elektrijaamade tootmise omahind on oluliselt kõrgem praegustest elektrituruhindadest, jäädes vahemikku 50-70 eurot megavatt-tunni kohta ja kondensatsioonelektrijaama puhul vahemikku 70-100 eurot megavatt-tunni kohta.
Naftahindade prognoosidest ning keskkonnapoliitikast tulenevalt on põlevkivi kasulikum tulevikus kasutada õlitootmises ning vähendada otsepõletust elektritootmises. Põlevkivil on õlitootmises kõrgem väärtus ning elektritootmine ei suuda turu tingimustes põlevkiviressursi kättesaamisel konkureerida.
Põlevkivi kasutamise vähenemine elektritootmises tähendab ühtlasi Eesti CO2 emissioonide olulist alanemist.
Eestis on arvestatav biomassiressurss, aastaseks metsatööstuse jääkide energeetiliseks ressursiks on hinnanguliselt 12 teravatt-tundi primaarenergiat.