Paavo Kangur: õuduste tuba Tallinna börsil

Paavo Kangur. Foto: Aivar Kullamaa, Kroonika.

«Õuduste tuba» võiks öelda olukorra kohta Tallinna börsil. Suur hulk ettevõtteid toodab kahjumeid, enamik uusemissioone on külvanud hävingut investori rahakotti ja veel kuidagi toimivad ettevõtted on sattunud kohtuprotsesside võrku või on kohe-kohe langemas ahistamise ohvriks.

Võtame kas või aktsiaseltsi Tallinna Vesi, mida süüdistatakse ülikasumlikkuses. Kahtlemata on ettevõtte näitajad tugevad, kuid ennekõike näivad nad tugevad, kuna tervikuna teevad paljud börsiettevõtted kahjumeid, mis on tingitud vigadest investeerimisel ja kriisist.

Samas on selge, et suur infrastruktuuri ettevõte peab näitama kasumit, kui ta tahab investeerida ettevõtte tuleviku. Investeeringud tuleb ju teha kasumi arvel ja need kajastuvad kuludes vastavalt amortiseerumise kiirusele. Selgitan veelkord: teenid kasumit, paigutad raha uutesse võrkudesse ja tehtud raha kantakse kuludesse tempos näiteks 10 protsenti igal aastal või veelgi aeglasemalt. Seejuures tehtud investeeringute jaoks võetud laenude intressid ehk kaasatud võõrkapitali hind (finantskulud) tuleb raamatupidamises näidata pärast tegevuskasumit (ärikasum).

Paljude börsiettevõtete ärikasum on isegi talutav, kuid peale finantskulude mahaarvamist muutub see olematuks. Seega finantskulude suurus on väga tähtis.

Võrreldes Eesti Energiaga on Tallinna Vee kasumi numbrid tagasihoidlikud, samuti maksis ettevõte aastaid dividende tunduvalt lahjemalt kui Eesti Telekom. Küll oli Tallinna Vesi ainuke firma, mis sattus ahistavasse valimiskampaaniaase, kus iga poliitik pidas vajalikuks lubada nii öelda odavamat õlut kliendile. Ma kardaks alafinantseeritud veevärki ja elektrivõrku. Korras infrastruktuur on Euroopa tunnus.

Ettevõttel on valida oma investeeringute tegemiseks omakapital ja laenukapital. Omakapitali puhul on investori eesmärk selle säilimine ja tootlus, mis ületaks inflatsiooni ja hoiuse intresse. Laenukapitali hind sõltub ettevõtte usaldusväärsusest, ning võlakirjaemissioone tehakse juba umbes 15-protsendise garanteeritud (lubatud) intressiga ja eriti ebausaldusväärsetele tüüpidele jäävad üle vaid kiirlaenukontorid laenuintressiga 200 protsenti aastas. Mida rohkem rünnata ettevõtet, seda ebausaldusväärsemaks kliendiks ta muutub panga jaoks. Sellist Eestit ei tahaks ma kindlasti, kus soliidne veefirma peab käima laenu võtmas Kemerovo grupeeringu kiirlaenukontorist või Majaka tänava pandimajast.

Äkki vajame lisaks monopolide vastase võitluse seadusele ka ahistamisevastast seadust, mis ütleks, et nüüd on üle piiri mindud.