/nginx/o/2014/04/25/2984906t1hdeb4.jpg)
Poliitikuil on kombeks öelda ametisse astudes midagi julgustavat, kirjutab Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman ning rõhutab Ukraina peaministri Arseni Jatsenjuki erandlikkust, kelle avasõnad olid «tere tulemast põrgusse».
Jatsenjuk: Ukrainas on hullem kui põrgus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud nädala lõpus küsis Rachman Jatsenjukilt (39) tema kabinetis Kiievis, kas asjad on tõesti nii põrgulikud kui ta aimas. «Hullemad,» vastas ukrainlane.
Ja jätkas: «Me seisame silmitsi Vene sõjaväe ja Venemaa toetatud terrorismiga. Majandus on maksejõuetu, meie kaitsejõud on laiali lammutatud, politsei on disorienteeritud. Viimane valitsus varastas kõik mis võimalik.»
Ukraina valitsus mõistab, et konventsionaalses sõjas nad Venemaale vastu ei saaks, sest vaenuvägi on suurem ja paremini varustatud. Õhus on Venemaa ülekaal enam kui 80:1. Ukrainlased igatseksid, et NATO kuulutaks Venemaa sissetungi puhul nende üle lennukeelu tsooni – teades samas, et see on vaid unistus. Vene hävitajaid ameeriklased alla tulistama ei hakkaks.
Mida Vladimir Putin õieti tahab? Jatsenjuki hinnangul ei ole selle inimese mõttelennul «mingeid piire». «Ta tahab tõusta uut tüüpi Nõukogude impeeriumi imperaatoriks,» arvab Jatsenjuk. On ka teisi seisukohti. Ukraina rikkamaid ärimehi Viktor Pintšuk usub koos paljude teistega, et Putin tahab lihtsalt välistada 25. maiks plaanitud Ukraina presidendivalimised ja teha lõpu liikumisele lääne suunas.
Lisaks sõjalisele ohule painab Kiievit aga ka propagandalahing. Ning peale selle on tarvis võita «kodusõda» korruptsiooniga.
Miks on inimesed Kiievis tänaseni barrikaadidel, küsis Rachman nende käest. «Et oleks kindel, et uus valitsus ei varastaks raha, mis tuleb IMFi käest,» vastati talle.
Kui Jatsenjukki peetakse üldiselt ausaks meheks, olevat ajutises valitsuses siiski ministreid, kes on peamiselt varastamise peal väljas.
Kuvand korrumpeerunud, kaootilisest ja lõhestatud Ukrainast, mis tapab ja röövib omaenda kodanikke, sobiks Vene valitsusele nagu rusikas silmaauku. Kui Moskval õnnestuks veenda ülejäänud maailma selles, et alles 1991. aastal iseseisvunud Ukraina polegi «päris» riik, oleks seda lihtsam koost lahti monteerida.
Seetõttu on oluline mitte unustada alustpanevaid fakte: 1991. aastal hääletas Ukraina iseseisvuse poolt 91 protsenti elanikest, kusjuures enamus oli seda meelt igas regioonis. Ning: 1930ndatel Stalini poolt tekitatud näljahäda hävitas miljoneid ukrainlasi – mistõttu on neil tänaseni raske uskuda Kremli «kaitse» kasulikkust.
Käesoleva aasta alguses avaldasid Kiievis meelt tuhanded ukrainlased, kellest enam kui sada andsid seda tehes oma elud. Peamiselt nõuti lõppu korruptsioonile ja kuulumist Euroopasse. Mõlemad eesmärgid on väärikad ja jätkuvalt saavutatavad ning neid tuleb toetada ka edaspidi, on Rachman veendunud.