Merevaigust on saanud kallis lõbu

Ateljees: Harijs Jakobsons näitab suurt, kümneid miljoneid aastat vana merevaigutükki. Foto: Verni Leivak

Kolmandat põlve merevaigust ehteid meisterdav Harijs Jakobsons peab end ainsaks kutseliseks merevaigukunstnikuks Lätis. Arter külastas Jakobsonsi tema Sigulda kodu hoovil asuvas töökojas, millesarnaseid olevat maailmas vaid kolm.

On kaunis laupäeva pärastlõuna, kui Jakobsons, terekäsi pikalt ees, meile tema eramut piiravale väravale vastu tuleb. Kõnnime õunapuude alt läbi ning jõuamegi aia tagumisse otsa abihoonesse, kus juba pool sajandit asub hiiglaslike ja väga vanade ämblikuvõrkudega kaetud akendega töötuba. Kuna merevaigutolm siin endiselt iga päev lendab ning võrkudele maandub, meenutavad need muinasjutufilmidest nähtut. 37 aastaga 600 kilo merevaiku töödelnud Jakobsons on boheemlikuna tunduva segaduse ja uhkete võrkude üle uhke, sest siin tegid samasugust tööd ka tema vend, isa ja vanaisa. Isa ja vanaisa enam pole, vend loobus ja nii ta üksi meistrimeheks jäigi.

Kes peksavad hinda üles?

«Merevaik hakkab maailmast otsa lõppema, sest Dominikaanis või Rumeenias leiduvat maavara ma merevaiguks ei pea,» nendib Jakobsons. Nii näiteks saanud Königsbergis 1886. aastal asutatud karjäär 2001. aastaks tühjaks ning merevaigu hind kerkis kosmiliseks, et mitte öelda košmaarseks. Kui ainuüksi mullu detsembrist tänaseni on merevaigu hind tõusnud 150–170 protsenti, siis võrreldes 2001. aastaga on hinnale lisandunud umbes… 2500 protsenti (!).

Seda suuresti tänu Kuveidi ja Araabia Ühendemiraatide elanikele, kes ihaldavat endale merevaigust palvehelmeid. Jakobsonsi sõnul on äkitselt «ärganud» ka jõukad hiinlased, kes leiavad, et vaid kollasest valgeni varieeruva (mitte läbipaistva!) värvusega merevaigust käevõrud meestele teevad neist arvestatava persooni; hiinlannadele minevat aga peale kõik, mis tehtud läbipaistmatust merevaigust.

«Alles paar nädalat tagasi astusid siit läbi kaks Hiina ärimeest, nende näod venisid pikaks, nähes, kui vähe mul siin merevaiku on. Mehed teatasid, et vajavad mõlemad iga kuu 50 kilo ehteid,» meenutab Jakobsons, kes soovitas neil hakata kauplusi tühjaks ostma. Sellist kaost aga – õigemini kollektiivset vargust –, mille mees pärast ühe Hiina ametliku delegatsiooni külaskäiku ateljeest avastas, poleks ta osanud  isegi kõige hirmsamas unenäos näha.

«Varastasid nagu hullud,» räägib meister. «Kadusid isegi mõned isa ja vanaisa valmistatud ehted. Minult pole varem pooltki nii palju varastatud, kui hiinlased selle külaskäigu jooksul! Kusjuures nad ei pidavat seda ise varguseks. Sealsed ametnikud leidvat, et see on neile lubatud, et «kingituste» omavoliline kaasavõtmine on lausa ette nähtud. Olin pärast seda nädal aega depressioonis, aga väikese osa asju sain tänu Läti välisministeeriumi abile ikkagi tagasi.»

Kuidas võltsil ja ehtsal vahet teha?

Harijs Jakobsonsi sõnul vajab iga töötlemata kuni 60 miljoni aasta vanune merevaigutükk eraldi lähenemist. Mõni tundub kihiline, mõnel vahetub värv, mõnel on kild puudu. Mõni tükike lebab meistri töölaual kuid, enne kui temaga midagi ette võetakse.

«Muudkui katsun ja keerutan seda käes ning mõtlen, mida võiks teha,» räägib ta. Ideest teostuseni kulub aega sootuks vähem.

Baltimaades olid merevaigust ehted levinud nõukaajal, neid  kanti meelsasti ja samas lendasid ehted nende odavuse tõttu ka prügikasti, kui ära tüütasid. Jakob­sons ütleb otse: see oli vaeste inimeste ehe. Praegu küsitakse ainuüksi töötlemata merevaigutüki ühe grammi eest 4 eurot. Töödeldes kaob suur osa merevaigust tolmuna õhku – isegi kuni 90 protsenti – ja seetõttu on odavast merevaigust saanud meilgi vaid mälestus. See on ka põhjus, miks suveniiripoodides, nagu väidab Jakobsons, on tihti müügil võltsitud kraam. Pesueht plastmass. Isegi eBays olevat 90 protsenti pakutavast võlts.

Tegelikult pole õigel ja valel vahet teha raske. Lahusta liitrises veeanumas 130 grammi soola. Tõeline merevaik tõuseb pinnale, plastmass vajub põhja, ja kui tšekk alles, peab müüja petukauba kahe nädala jooksul õige vastu välja vahetama või raha tagastama. Veel võib proovida haamriga löömist – merevaik muutub liivaks. Ning võib ka ultraviolettlambi all kontrollida – tõelist merevaiku hakkavad ilmestama helesinised laigud.

Jakobsons hoiatab ka nn rohelise merevaigu ostmise eest, mida poed triiki täis olevat. «Kui neil seda on, tehke kohe sääred,» soovitab ta, «roheline või muud imelikku värvi merevaik pole muud kui värvitud plastmass.»