Kunstnik loob seinale omaniku unistustemaa

Helina Toateri loomingut näeb ka jääajakeskuses. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Sadade seinamaalingute autor Helina Toater armastab üle kõige maalida haldjaid. Sageli mõjub ta ka ise ebamaisena: ilmub ühel hommikul pintslite ja värvidega kohale ning jätab õhtuks endast maha seinatäie võlumaailma.

Tallinnas Magasini tänaval elab ühes hiljuti renoveeritud puumajas koos ema-isaga kaks vahvat tüdrukutirtsu, kirjutab Anu Bollverk väljaandes Aja Leht. Pereema Karin oli juba tükk aega mõelnud, et tüdrukutel võiks tühjade valgete seinte asemel toas midagi rõõmsamat olla, ja kaalus kahe vahel: kas värvida seinad roosaks või lillaks.
Täiesti juhuslikult komistas ta siis internetis Heina Toateri seinamaalingute otsa. «Nii kui neid pilte nägin, hakkasid kohe meeldima, eriti seenekesed,» ütleb ta.

Ühel märtsihommikul oligi Helina nende korteris kohal, õhtuks kattusid lastetoa valged seinad lisaks täpiliste kübaratega seentele ka siniste kellukate, valgete karikakarde, kirjute liblikate ning lustlike konnade ja tigudega.
«Maal sündis meie silme all, lapsed istusid juures, silmad pärani, endal oli ka huvitav jälgida,» räägib Karin. «Tüdrukud olid protsessist lummatud, vanem tütar sai lõpuks mõned träpsud ka ise pintsliga teha, see oli talle täielik maagia!»

Iga töö on justkui seiklus

Saue noormees Valter oli juba aastaid unistanud, et kunagi on tema toa seinal pilt hundist. Kust see igatsus pärit on, Valter täpselt ei teagi, aga juba lapsena vaatas ta huviga dokumentaalfilme Kanada ja Siberi hundikarjadest ja luges huntidest raamatuid.

«Mul oli väga täpne nägemus: pildil pidid olema mäed, lumi ja üksik hunt. Kui lõpuks tekkis võimalus seinale maalida, leidsin guugeldades kolm pakkujat, Helina oli ainus, kes vastas,» jutustab Valter.
Kui tema toa augulisele betoonseinale ilmusid kahe päevaga valgetesse pilvedesse mattuvad hallid mäetipud ja lumel seisev hunt, tundus see Valterile peaaegu uskumatu. «Sai just selline, nagu ma alati olin ette kujutanud. Vahepeal juba arvasin, et see jääbki unistuseks, mis kunagi ei täitu,» tunnistab ta.

Helina võtab iga tööd kui seiklust. Kuna ta kavandeid ette ei tee, on maalingu sündimise protsess ka talle endale huvitav. «Mõnikord on tellijal kindel nägemus, aga väga paljudel juhtudel antakse vabad käed ja kokkulepitud teema raames saan maalida nii, nagu pintslist tuleb. Siis sünnib maaling otse seinale,» sõnab ta. «Mul ei ole võimet valmis pilti ette kujutada. Maalima hakates tekib seina, silma, käe ja pintsli vahel mingi maagia ja tulemuse üle olen sageli ka ise üllatunud. Mõnikord naljatatakse, et olen nagu võlur, sest mu maalingud tekivad justkui imeväel ja väga kiiresti.»

Helina lemmikuteks on õhkõrnad haldjad. Kunagi soovis üks pere kahele seinale haldjaid, lilli ja seeni ning nende vahele nurka laiutavate okstega puud. Nii sündis üks populaarsemaid teemasid – nurgapuu, mille oksal istub haldjas. Oma nurgapuu on nüüd juba paljudel väikestel tüdrukutel, igaüks pisut erinev.

Vahel juhtub ka nii, et tellijal on esialgne nägemus, aga kohapeal annab ta kunstnikule vabad käed. «Olen näiteks läinud lambaid maalima, aga koos arutledes teema muutus ja tüdrukutetoa seintele kasvasid hoopis õrnad roniroosid koos väikeste inglitega. Toad annaksid nagu ise teada, mis seal peab olema,» selgitab Helina. «Tihti öeldakse pärast maalingu valmimist, et tulemus on just selline, nagu unistati, ja tundub nii oma – nagu see oleks seal kogu aeg olnud!»

Peale lastetubade soovitakse maalinguid aina enam ka teistesse ruumidesse: magamistuppa, vannituppa, kööki, esikusse, isegi trepikotta. Parajaks pähkliks pidas Helina ühe soomlase sauna eesruumi maalingut: sinna tahetud Lapi maastik pidi peale seina katma ka kogu põranda. «See oli omamoodi võimlemine, sest pidin vaatama, kuhu astun – värv oli kohati märg. Maalimise lõpetasin nii, et tagurdasin koos värvidega uksest välja õue. See oli talvel,» jutustab ta. Majaperemees jäi tulemusega väga rahule: maaling tekitavat just selle õige tunde.

Parajate väljakutsetena on Helina võtnud välitöid, sest kõrgusi ta ei armasta. «Hella Hundi pubi rentis maja välisseinale maalimiseks tõstuki, sellel oli punane nupp, millele vajutades tõusin kõrgele või laskusin alla. Töö pidi valmis saama ühe päevaga, sest nii tõstuk kui ka kõnnitee sulgenud liiklusmärgid olid tellitud üheks päevaks,» meenutab Helina. «Kõik Pikal tänaval kõndinud turistid pildistasid mind. Maalisin poole ööni, ainsaks valgustuseks maja küljes olnud latern. Päris palju inimesi jäi seda performance’it jälgima,» lisab ta muheledes.

Kõige keerulisemad tööd ongi Helina arvates need, mida on tulnud kõrgustes teha. «Mulle üldse ei meeldi kõikuva redeli viimasel astmel kõõluda ja terve päev lakke peeneid ornamente maalida,» nendib ta ööklubi Vabank maalinguid meenutades. Tulemus sai sellest hoolimata efektne.

Jussike aitas tõelist kutsumust leida

Korra on Helinalt tellitud ka koopamaalinguid: Jääaja keskuse koobastes värvis ta seinad, laed ja põrandad nii, et need meenutaksid kaljuseinu, hiljem kandis ta neile ka maalingud. Pärnu muuseumis on kiviaja seinamaaling samuti Helina tehtud, nagu ka Lapimaa Kilppisjärve keskuse rändnäituse taustad.

Ka oma kõige esimest seinamaalingut mäletab Helina veel hästi. Tagantjärele tundub talle, nagu oleks keegi nähtamatu teda samm-sammult maalingute juurde juhatanud. Lapsena käis ta Türil kunstiringis, siis õppis Tallinnas dekoraatoriks-kujundajaks, töötas Estonia teatris dekoraatori-butafoorina, siis ühe asutuse kunstnikuna, kuni sattus ühel päeval sisse astuma Poppy mööblipoodi. Kui omanik vabandas, et valik on väike, sest kunstnikul on käsi kipsis, pakkus Helina end ajutiselt tema asemele tööle. Täispuidust mööblile jäi ta pilte maalima mitmeks aastaks.
Aeg-ajalt uuriti temalt, kas ta ka seinale maaliks, aga Helinal polnud julgust seda proovida.

Kuni ühel päeval kaheksa aastat tagasi palus Kuusalu Jussikese lasteaed, et Helina maaliks samanimelise lasteraamatu tegelase nende vastremonditud fuajee seinale. Jussikesele lisaks sai kümne meetri pikkusele seinale ka puid ja nende alla mustikaid, sipelgapesa, hiir, siil ja orav, veesilm luigega, vesiroose, kiile ja sisalik. Selle üle, et ta toona väljakutse vastu võttis, on Helina nüüd ääretult õnnelik. «Sealt alates teen tööd, mida tõeliselt naudin ja mis on mind kokku viinud nii paljude toredate inimestega, kellega ma muidu poleks tõenäoliselt kunagi kohtunud!» sõnab ta.