Võõrsilt pärit toit võtab võimust

Mella Frewen Foto: Toomas Tatar

Euroopa toiduliidu FoodDrink Europe juhi Mella Freweni sõnul mõjutab globaliseerumine aina enam meie toidulauda – sinna jõuab üha rohkem väljastpoolt Euroopat pärit toitu.

Mis juhtub tulevikus Euroopa toiduainete turul? Kas aina enam hakatakse müüma omamärgitooteid, USAst ja Hiinast pärit toitu või hoopis väiketootjate toodangut?

See on küsimus kristallkuulile. Kindlasti kasvab import väljastpoolt Euroopat, sest maailm globaliseerub. Kui toode on Euroopas müügil, välja arvatud sellised võltsitud tooted nagu hobuselihaskandaali ajal, siis see on definitsiooni järgi ohutu. Välja arvatud muidugi juhul, kui seda pole just ebaseaduslikult müüki toodud. See on esimene asi, mida tasub meeles pidada. Me töötame väga kõvasti selle nimel, et tagada toidu ohutust. Mitte ainult ametivõimud, vaid ka tööstus ise pingutab selle nimel, sest meil on nii palju kaalul.

Aga kui rääkida toiduainete impordist väljastpoolt Euroopat, siis ma arvan, et see kasvab. See on vältimatu, sest me ei ela saarel. Juba praegu tuuakse seda sisse tohututes kogustes, põhiliselt küll tooraineid.

Eestlaste jaoks on toidu puhul väga oluline hind. Mis on tähtis Euroopa tarbijale?

Te olete väga arukad inimesed. Tegelikult tuleb tunnistada, et enamiku inimeste jaoks ongi kõige tähtsam hind. Kui küsida seda inimeste käest tänaval, siis räägitakse, et loomadel peavad olema head elutingimused, me peame arvestama keskkonnaga jne. Aga kui minna supermarketisse, siis keskmine koduperenaine – aga enamasti teevad sisseoste just naised –, nähes riiulil kahte samasugust toodet, millest üks maksab kolm ja teine kaks eurot, valib odavama. See ongi põhjus, miks müüakse nii palju omamärgitooteid – need on tavaliselt madalama hinnaga. Tõsi, see pole alati hea valik. Kuid te olete ilmselt ka ise märganud, et see turg kasvab, ja just tänu hinnale.

Nõukogude ajal müüdi Eestis toitu enamasti suurtes pakendites, nüüd on müügil ka väiksemad pakendid. USAs on suured pakid väga levinud. Mis ootab meid edaspidi, kas suured pakendid nagu USAs?

Ma ei usu seda. Toidutööstus pingutab, et pakkuda suuremat valikut, mitte ainult portsjoneid, aga ka veelgi tervislikumat valikut. Toiduainetööstusel on raske aeg, sest puudub ühtne seadustik või keskkond. Euroopa seadused on kirjutanud erinevad komiteed, üks seadus tuleb keskkonna-, teine põllumajandus-, kolmas tööstus- ja neljas kaubanduskomiteest ja need ei seostu omavahel eriti, kuigi igaüks neist moodustab osakese ühtsest seadusloomest. Ühelt poolt nõutakse, et tööstus kasutaks säästlikke ja keskkonnasõbralikke pakendeid, teisalt tahetakse väiksemaid portsjoneid. Lõpuks tuleks leida lahendus, mis pakuks tööstusele terviklikku lähenemist. Olukord on läinud pisut hullumeelseks, sest korraga nõutakse nii hügieeni, toiduohutust kui ka seda, et vett tuleks vähem kasutada. Tööstus on vaid osa suurest ketist, mis ei alga isegi mitte põllust, vaid veelgi varem, seemne-, kemikaalide ja pestitsiide tööstusest. On väga palju asju, mida tehakse enne, kui külvamiseni jõutakse, seejärel tuleb veel pikk rida lülisid, enne kui toit jõuab poodi ja sealt kodukööki.

Eestis arvatakse, et meie toiduhinnad langeksid märgatavalt, kui siia tuleksid suured jaeketid, nagu Lidl või Aldi. Kas 50 või 60 aasta pärast tegutsevadki  Euroopas vaid suured ketid, kes suudavad tootjatelt nõuda odavamat kaupa?

Ma ei usu seda. Ma arvan, et püütakse leida mingi kompromiss. Üks asi, mis juhib Euroopa toidutööstust, on mitmekesisus ja see on hea. Kuigi olen võib-olla liiga optimistlik, ei usu ma, et tuleb päev, mil on ainult tohutud supermarketid. Usun, et väike nurgapealne kodupood, oma pagarikoda väikses külas jäävad alles, sest see on osa meie pärandist ja osa Euroopast, sellest, kes me oleme ja mida teeme. Nii et ma ei usu, et see kaob.