AS Tallinna Vesi: uus seadus võib mõjutada teenuse kvaliteeti

Ian Plenderleith. Foto: Marina Pushkar.

ASi Tallinna Vesi juhatuse esimees Ian Plenderleith leiab, et monopolide seaduse eesmärgiks on reguleerida eeskätt kulusid ja hinda, kuid arvesse ei võeta seda, millised peaksid olema nõutud kvaliteedi- ja teenustasemed.

Millised on monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse tagajärjed, kui see võetakse praegusel kujul vastu?

Esiteks on suurim mõju see, et vee-ettevõtjaid hakkab reguleerima konkurentsiamet ning mitte kohalik omavalitsus.

Seaduseelnõu tagajärjed on ennustamatud, sest eelnõus ei sisaldu ühtegi viidet konkurentsiameti poolt rakendatavale metoodikale, mis kehtestaks hinnapiirangud loomulike monopolide suhtes – see ei anna ühelegi Eestis tegutsevale vee-ettevõtjale vajalikku kindlust tegemaks suuremahulisi investeeringuid vee- ning reoveepuhastuse kvaliteedi parandamisse.

Seaduseelnõu ainus eesmärk on reguleerida kulusid ning hinda, võtmata arvesse, millised peaksid olema nõutud kvaliteedi – ja teenustasemed.

Nii ei saa formuleerida ühtegi regulatsiooni. Headel tavadel põhinev regulatsioon peab esmalt selgitama välja kvaliteedinõuded ning alles seejärel asuma hinda määrama.

Kui ei alustata kvaliteedist, siis kuidas on võimalik üleüldse teada, mille eest maksad?

Praegusel kujul vastuvõtmisel olev eelnõu ei püüa kehtestada mingeid kvaliteedistandardeid ei vee ega reovee osas. Näiteks ühe olulise kvaliteedistandardina oli Tallinnas möödunud aastal keskmise veekatkestuse kestus kõigest kolm ja pool tundi.

Uus vastuvõetav regulatsioon ei määratle selliseid kvaliteedinäitajaid ning seega kerkibki õhku küsimus – milline siis peaks olema nõutud teenusstandard?

Selline kvaliteedinõuete määratlemata jätmine viib uue seaduseelnõu tulemusena vaid teenuse märkimisväärse halvenemiseni eriti just Tallinna elanike jaoks.

Tallinna Vesi on korduvalt öelnud, et konkurentsiameti analüüs on poolik ja ebakorrektne ning et seda ei tohiks kasutada kõnealuse seaduseelnõu ega koduomanike keskliidu või õiguskantsleri kohtussepöördumiste alusena.  Mis siis selles analüüsis vale on?

Konkurentsiameti analüüs AS Tallinna Vesi hinnakujunduse kohta on mitmest aspektist vale. Esiteks, nagu konkurentsiamet on ka ise tunnistanud, on tegemist kõigest simulatsiooniga ning see ei põhine õigel regulatsiooniteabel.

Teiseks on konkurentsiamet täielikult eksinud kaalutud keskmise kapitalikulu (WACC) arvutamisega. On võimatu lubada kaalutud keskmiseks kapitalikuluks aastatel 2007 ja 2008 8,31 protsenti, kui samal ajal oli inflatsioon vastavalt 6,6 protsenti ja 10,4 protsenti.

See tähendab, et investorid kaotaksid raha ning see oleks täielikus vastuolus konkurentsiameti enda ühe võtme-eesmärgiga: tagada investoritele vastuvõetav tulu nende poolt  investeeritud kapitalilt ehk vähemalt samaväärne tulu, mida nad saaksid teistelt sama riskiastmega investeeringutelt.

Kolmandaks – mõistmata AS Tallinna Vesi poolt kasutatavaid raamatupidamisstandardeid, ei saa konkurentsiametil olla ka mitte mingisugust arusaama ettevõtte reaalsest reguleeritud kasumist.

On vägagi tõenäoline, et kõik vee-ettevõtjad kasutavad erinevaid raamatupidamisstandardeid, mis kõik mõjutavad kasumit erineval viisil. Ning loomulikult, nagu varemgi öeldud, kuidas saab kehtestada hinda teadmata teenusstandardeid?

Me ei osta ju kauplusest alati kõige odavamat toodet, mida seal näeme. Selleks, et saaks üldse selliseid avaldusi teha, peab konkurentsiamet läbi viima põhjaliku ning väga detailse analüüsi AS Tallinna Vesi finants- ning tegevustulemuste kohta alates erastamisest 2001. aastal – ainult siis on võimalik välja selgitada, kas ettevõte on olnud liiga kasumlik või mitte.

Milliseid samme võivad seaduse vastuvõtmisel või regulatsiooni muutumisel astuda need investorid, kes ostsid ettevõtte aktsiaid hinnaga 9,25 eurot aktsia kohta aastal 2005?

Paljud eraisikud ja institutsionaalsed investorid ostsid 2005. aastal aktsiate esmase avaliku emissiooni käigus AS Tallinna Vesi aktsiaid, mida müüsid toonased suuraktsionärid, kelle hulka kuulus ka Tallinna linn.

Need investorid omandasid ettevõtte aktsiaid uskudes Eesti õiguskeskkonda ning seda, et teenuslepingu tingimustest peetakse kinni ning neid austatakse.

Kuigi ei saa ennustada, milliseks kujuneb monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse lõpptulemus, on kuulda olnud nii konkurentsiameti kui ka mitmete riigiesindajate vägevat retoorikat, mille kohaselt vähenevad veehinnad ja tulud 20-50 protsendi võrra - ilma igasuguse diskussioonita, mis hõlmaks ka neid aktsionäre.

Selline muudatus tähendaks, et need aktsionärid kaotaksid ligikaudu poole oma investeeringu väärtusest üleöö. Selline ühekülgne aktsioon oleks erakordselt kahjulik Eesti investeerimiskliimale ning ei mõjuks hästi ka riigile pikas perspektiivis.

Investorid teavad, et alati on olemas regulatsiooniga seotud risk ning kui regulatsioon kehtestatakse vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele, siis see oleks neile arusaadav.

Kuid kui ka nende hinnangul on regulatsioon kehtestatud vaid nende investeeringute kahjustamiseks poliitilistel kaalutlustel, siis oleks nende poolt oma investeeringute kaitseks astutavad jõulisemad sammud mõistetavad.