Üksainus õis

Siin ta siis on - liilia esimene õis Foto: Kiskjasiil

Eelmisel kevadel istutasin aia äärde hulgaliselt (neli taime on väikses aias juba hulk) liiliaid. Õisi ma tol aastal ei näinud.

Tänavune aprillikuu lasi taimedel pikkamööda kasvada ja kosuda, vahepeal tundus, et ei nad kasva ega kosu, ent tänaseks on puhmad tugevad ja õienuppe täis. Iga aednik teab, et õitemeri algab ühest õiest ja see esimene on väga oluline. Siin ta siis on. Üldsegi mitte haruldane, tuttav igast aiast. Sekkub rõõmsalt minu aia värviplaani ja tõmbab tähelepanu endale. Asjatundjad oskavad mulle ehk ka õige nime öelda. Tema naabruses kasvab minu aia esimene valge pojeng. Pisut varjus, sest eelmisel kevadel tundus see hea koht olevat. Õunapuu polnud lihtsalt veel korralikult lehtinud :) Poolvari polegi paha, õied püsivad kauem. Kes tahab näha tõelist pojengimerd, peaks Tartu Botaanikaaiast läbi astuma. Nende avamaal on imekaunis pojengikollektsioon.

Pojengipõõsad kasvasid vanaema lillepeenras ja juuni alguseks olid nende rasked õied peale vihma maadligi. Pojengide lõhn võib igaühest putuka teha, sellele on raske vastu panna.

Üksainus õis. Neid tuleb veel, minu ja sipelgate rõõmuks. Need lilled on minu aeda jõudnud Made ja Reinu Puhja aiast. Olge te tänatud!

Kiskjasiili aed asub siin.