Edgar Savisaar: Ansipi kaotatud majandusmäng

Edgar Savisaar Foto: Peeter Langovits

Peaminister on suutnud luua eeldused, et varsti pole meil ei töökohti ega ettevõtteid ning ka meile antav euro kõigub, kirjutab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Andrus Ansip on peaministrina mänginud Eestis lausliberaalset majandusmängu, jäänud oma põhimõtete juurde. Kuid nüüd tundub, et jäärapäisusest ja printsiibikindlusest hoolimata hakkab ta seda mängu kaotama. Koos Ansipiga kaotavad aga ka sajad tuhanded Eestis elavad inimesed, kes maksavad selle eest palju suuremat hinda kui peaminister ja kes kahjuks osalesid selles mängus vastu oma tahtmist.

Praegu räägitakse palju, et maailmamajandus on sisenemas kriisi uude staadiumi. Halvasti läheb eurotsoonil, kus nõrga eelarvepoliitikaga riikide pärast tuleb palju vaeva näha. Pankadel on tekkinud jälle vastastikuse usaldusega probleeme ja kardetakse intressimäärade olulist tõusu. Ühelt poolt oodatakse abipakettide rahasüstide tulemusena tekkivat kiiret inflatsiooni, teiselt poolt näeb osa analüütikuid jälle deflatsiooniohtu. Muretsetakse valitsuse võlakirjade hapnemise ja aktsiaturu kukkumise pärast.

Ansipi majanduseksperiment leidis aset valel ajal. Ansipi Eestis elluviidud lausliberaalne majanduseksperiment on kahjulik ja rahvuslikku majandusvundamenti õõnestav mitmel viisil, kuid eriti hävitavaks on see muutunud praeguste maailmamajanduse arengute foonil.

Ansipi juhtimisel on Eesti otsustanud mitte kaasa minna arenenud riikide suundumusega majanduskriisis oma ettevõtteid toetada. Meie lausliberaalne valitsus on alati rõhutanud Eesti avaliku sektori madalat võlakoormust ja suuremahulised abipaketid oleksid kahtlemata toonud kaasa riigivõla kasvu. Seega otsustas Ansip jääda madala riigivõla ja ettevõtluse isehakkamasaamise juurde.

Kas Ansip tegi õigesti? Riigivõlg on meil endiselt madal ja ka osa ettevõtteid on veel elus. Isegi euro saame. Lühemas perspektiivis tundub, et ongi nagu tehtud õige otsus. Kaugemas perspektiivis on oluliselt kahandatud meie ettevõtete elujõudu ja majanduskeskkonna atraktiivsust üldse.

Euroopa arenenud riikide ja USA ettevõtted on saanud abipakettidest olulist tuge, kohandunud kriisiga ja hakanud taastuma. Eesti ettevõtetel sellist tuge ei ole olnud ja seetõttu on meie ärisektor täpselt sellisel määral rahvusvahelises konkurentsis nõrgemaks muutunud. Vähenenud on Eesti ettevõtete võime konkureerida rahvusvahelistel turgudel ning luua meile hädavajalikku ja jätkusuutlikku ekspordil põhinevat kasvu.

Eesti ettevõtete riiklike abipakettide ärajäämise tõttu suhtelisse ebasoosingusse seadmine on raskendanud meie ettevõtjatel tulu teenimist ning võlgade teenindamist. Kui tulu teenida ei suudeta, ei hoita ka töökohti. See toob ka paljudele eraisikutele kaasa probleemid isiklike laenude teenindamisel. Seega avaliku sektori võlakoorma hoidmine madalal tasemel on tegelikult vähendanud oluliselt erasektori suutlikkust võlgu maksta.
Riigile laenu võtmine ja selle investeerimine kas otse ettevõtetesse või üldise ettevõtluskeskkonna paranemisse suurendab nii ettevõtete kui ka töötajate võimet edukad olla ning oma äri- ja eralaene tasuda. Tegemist oleks riikliku investeeringuga majanduse konkurentsivõime suurendamisse, mitte aga avaliku sektori toel erasektori võlgade kinni maksmisega. Majanduse konkurentsivõime üldine tugevnemine võimaldab tasuda nii erasektori võlgu kui ka suurenevate maksulaekumiste kaudu avaliku sektori võlga.

Majandusruumi kui tervikut analüüsides ei ole nii oluline, kuidas on võlakoorem avaliku sektori ja erasektori vahel jagunenud, oluline on pigem koguvõla suurus. Põhjus nimelt selles, et avaliku sektori võlal on kalduvus muutuda erasektori võlaks ja ka vastupidi.

Näiteks kui riigil on suur avaliku sektori võlg, võivad ühel hetkel hakata tal tekkima probleemid selle võla teenindamisega. Lahenduseks on maksude tõstmine ja seega puuduoleva raha küsimine erasektori käest. Erasektor soovib aga tavaliselt oma elatustaset säilitada ja ainus võimalus on tõusnud maksude tingimustes võtta laenu. Nii tekibki olukord, kus varem või hiljem muutub avaliku sektori võlakoorem rohkemal või vähemal määral erasektori võlaks.

See protsess toimub ka vastupidi. Kui avaliku sektori võlakoormus on madal, kuid erasektor on end lõhki laenanud – nagu Eestis –, võib ühel hetkel suur osa erasektorist majanduskollapsisse kukkuda. Et tulla toime plahvatuslikult suurenevate sotsiaalkulude ja langevate maksutuludega, peab avalik sektor minema tavaliselt laenamise teed. Niimoodi muutubki erasektori võlg rohkemal või vähemal määral ka riigisektori võlaks.
Seega puudub igasugune sügavam majanduslik sisu väitel, et Eesti on edukas riik avaliku sektori madala võlakoorma tõttu ja et erasektori võlakoormus ei ole mingisugune asjassepuutuv näitaja. Eesti edukuse hindamisel ei hinda me tavaliselt Eesti riigiaparaadi edukust, vaid ikka majandusruumi edukust. Seega peaksime hindama ka meie kõrget ja probleemset koguvõlgnevust.

Kuhu siis Eesti liikumas on? Tõenäoliselt meie erasektor praegust majandusreaalsust ja eksisteerivat majanduspoliitikat silmas pidades oma laenude teenindamisega probleemideta toime ei tule. Seega kandub suur osa erasektori võlast üle avalikule sektorile – riigil on sotsiaalsed kohustused ja varem või hiljem tuleb ka suuremaid päästeoperatsioone korraldada. Arvestades aga Eesti majanduse praegust nõrka suutlikkust maksutulu tekitada, on riikliku laenu võtmine ainuvõimalik tee.

Kuidas oleks aga Eesti pidanud pädeva majanduspoliitika korral käituma, et nõrkade väljavaadetega olukorda mitte sattuda? Kui mitte enne, siis hiljemalt ülemaailmse majanduskriisi puhkemisel ja kohaliku majandusmulli lõhkemisel oleks pidanud valitsus võtma riigile korraliku välislaenu ja kasutama seda ettevõtluse abipakettide elluviimiseks. Nüüdseks oleksid need abipaketid kindlasti oma mõju juba avaldamas: tööpuudus ei oleks sellisel tasemel, maksulaekumine paraneks, eksport teeks olulisi edusamme jne. Meil oleks võimalik maksta tagasi nii eralaene kui ka sedasama avaliku sektori võlga.

Eesti majandusele otsa vaadates peab kahjuks tõdema, et Eesti majandusruumi laenatud raha suunamine üksnes erasektori võlaks on olnud valesamm. Parempoolsed parteid saavad küll eputada madala riigivõlaga, kuid see on ajutine. Varsti saame riigivõla, mille ainukeseks otstarbeks on kinni maksta valemajandamise tagajärgi ja mis ei hakka tootma kasumit majanduse üldise arengu kaudu. Kui aga oleksime võtnud laenu õigel ajal, oleksime saanud kasutada seda raha investeerimiseks ja Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Ja veel üks asi. Kui me praegu ka laenata püüaksime, on tingimused haruldaselt halvemad, kui need oleksid olnud siis, kui oleksime laenanud näiteks 2007. aastal või 2008. aastal. Seega, olles jätnud laenukäigu õigeaegselt tegemata, oleme jõudnud ka võimalike laenutingimuste mõttes märksa raskemasse olukorda.  

Kõike eeltoodut arvesse võttes on Ansipi majanduspoliitiline mudel läbi kukkunud ja tema majandusmäng kaotatud. Ta on suutnud luua eeldused selleks, et varsti pole meil ei töökohti ega ettevõtteid ning ka meile antav euro kõigub. Kahju on sellest, et peaminister ei ole üksi oma majanduspoliitika vilju maksmas, vaid seda peavad tegema kõik Eesti elanikud. See ei ole õige.