10 kavalat sammu, kuidas põllumehed kasvavat saaki kaitsevad

Teravili. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põllumajandusministeeriumi maablogis kirjutab taimekaitse büroo juhataja Evelin Hillep kümnest kavalast sammust, kuidas põllumehed oma kasvavat saaki kaitsevad.

Kogu maailmas kogub poolehoidu loodusega kooskõlas toimuv põllumajandustootmine. See tähendab, et taimekaitse on suunatud isenditevahelistele suhetele ja keemilised tõrjevahendid võetakse appi alles siis, kui muudmoodi enam ei saa.

1. Taimedele tuleb luua soodsad tingimused ja neid hästi hooldada. Tugevad ja elujõulised taimed suudavad umbrohtudega paremini konkureerida, ei haigestu ega lange ka naljalt kahjustajate rüüste ohvriks või on kahjustajate suhtes vastupidavamad. Taimekaitse roll on erinevate abinõude kasutamise kaudu tõrjuda või piirata kahjurputukate, taimehaiguste ning ebasoovitavate taimeliikide mõju ja arenemise kiirust ning tagada saagi kvaliteet ja püsiv saagikus. Põllumajanduskultuuride saagi kaitsel on oluline tähtsus toiduga varustamise kindlustamisel.

2. Keskkonnasõbralikud abinõud lähtuvad tõdemusest, et kultuurtaimede kahjustajatena tuntud organismid on ökosüsteemi loomulik komponent. Seepärast rajanevad kaasaegsed taimekahjustajate ohjamisele suunatud põhimõtted ja tegevused üha enam isenditevahelistel suhetel, mis toimuvad põllukoosluste sees ja ka ümbritsevas elustikus.

3. Kõige targem on ennetada. Eelkõige tuleb hoiduda võõrliikide (kahjurputukad, haigused, umbrohud) sissetoomisest, kuna neil enamasti puuduvad meie oludes looduslikud vaenlased ja konkurentsis võivad nad ületada kohalikke liike. Otstarbekas on valida haiguskindlamad sordid, kuna siis toimub nakatumine hiljem, haigused arenevad aeglasemalt ja põhjustavad vähem kahju.

Lisaks tuleb ennetamisel puhastada masinaid, et kahjustajad ei leviks ühelt põllult teisele mõne mullaharimisvahendi küljes. Taimekahjustajate aga ka umbrohuseemnete levik ühelt põllult teisele toimub kergesti masinate ja inimeste kontakti abil.

4. Tervete ja elujõuliste taimede kasvatamiseks on vajalik huumusrikas muld, kus on aktiivne mikro- ja makrobioloogiline elu. Mulla omadusi saab parandada otstarbeka mullaharimisega, kahjustajate püsiasurkonna tekke vältimiseks tuleb valida sobiv kultuuride järjestus ehk nn viljavaheldus. Osad taimekahjustajad suudavad püsida mullas eluvõimelisena pikka aega, nt kartuli kidu-uss ja tuulekaer. Kas eelistada kündmist, rakendada otsekülvi või minimeeritud harimist, sõltub juba konkreetse põllu olukorrast.

5. Planeeritud külviaeg ja tark väetamine aitavad kujundada optimaalse tihedusega ja jõulistest taimedest koosneva taimestiku. Võimaluse korral tuleb vältida külvi märjal või liigniiskel põllul, kuna seal on taimede algareng pärsitud ja seeläbi arenevad nõrgemad taimed. Taimedele tuleb tagada mitmekülgne ja tasakaalustatud toitumine, kuna kidur taim ei toida inimest ega looma. Väetamisel tuleb arvese võtta mulla kvaliteeti, struktuuri, tüüpi ning stabiilse saagi saamisel aitab lõimitud väetamine, st et kasutatakse nii mineraal- kui orgaanilisi väetisi.

6. Appi tasub võtta taimekahjustajate looduslikud vaenlased – seda aitab teha mitmekesine põllumaa. Mida rohkem on põllumajandusmaastikus elupaiku, seda rohkem on seal ka erinevaid liike. Nii luuakse ja hoitakse alles elupaigad ka selliste taimekahjustajate looduslikele vaenlastele, kes võivad hävitada suure osa taimekahjustajatest.

7. Taimekahjustajatel tuleb pidevalt silm peal hoida. Taimehaigusi ja –kahjureid tasub tunda, sest nii saab jälgida nende levikut ja prognoosida arengut. See on küll üks keerulisemaid ja aeganõudvamaid tegevusi taimekasvatuses, aga aitab probleemidele varakult jälile saada. Nii saab taimekahjustajate tõrjet teha selge vajaduse korral, majanduslikult põhjendatult ja õigeaegselt.

8. Sekkumine ehk taimekahjustaja tõrje olgu kaval. Integreeritud taimekaitse kasutamisel on eesmärk saavutada erinevate abinõude (mehaaniline, bioloogiline, keemiline) kombineerimise abil pigem kahjustajate arvukuse allasurumine, mitte nende täielik hävitamine. See tähendab, et kahjustajate arvukus viiakse piirini, mis on taime kasvu seisukohalt aktsepteeritav. Keemilisi taimekaitsevahendeid kasutatakse vaid nii palju kui tarvis ja nii vähe kui võimalik, vältides resistentsuse väljakujunemist.

Taimekasvatajate ringis ja teaduslaborites on muutunud ülipopulaarseks bioloogiline taimekaitse. Praegu võib tõrjestrateegiate trendiks pidada nn peleta-meelita (push-pull) tehnoloogiat, mis põhineb kahjurite käitumisega manipuleerimisel. Püünis- e. lõksutaimed on selle süsteemi võtmetegur. Taimekaitse saadikutena kasutatakse ka tolmeldajad (mesilased või kimalased), kes viivad tõrjeaine õitele. Bioloogilised tõrjevõtted on küll piiratud kasutamisvõimalustega aga täiustuvad pidevalt ning neid on võimalik edukalt kombineerida keemiliste taimekaitsevahenditega.

9. Hea abimees on I-Taimekaitse veebilahenduse kasutamine, mis aitab majanduslikult kõige ratsionaalsema tõrje tulemuseks valida sobiva taimekaitsevahendi (või segu) ning arvutada optimaalseid taimekaitsevahendite kulunorme. Integreeritud taimekaitse paremaks elluviimiseks on väljatöötatud kultuuripõhised suunised: kaer, kartul, suvioder, talioder, taliraps ja talirüps, suviraps, talirukis, põldhernes, talinisu, suvinisu, kapsas.

10. Kasvuperioodi lõpus on oluline hinnata tehtud tõrjetööde efektiivsust, et otsustada, kas kulutused olid õigustatud. Üle tuleb vaadata, mis läks valesti, kuid olulisem, mis läks õigesti: kas tõrjetööde valik oli vajalik ja piisav, kas tõrje oli õigeaegne ja vastas soovitustele. Millised muutused tõrjetöödes võivad tõrjet parandada, kui tulevikus esinevad samad kahjustajad. Milliseid muutusi edaspidi tootmissüsteemis teha, et saavutada vähendada taimekahjustajate esinemist. Heaks abimeheks oma tegevuste hindamisel on integreeritud taimekaitse punktisüsteemi kasutamine. Abimehed leitavad: http://www.agri.ee/hea-taimekaitse-tava-ja-integreeritud-taimekaitse/