Eesti oma kartulisortidel on mitmeid plusse

Foto: SCANPIX

Põlvamaa kartulikasvataja Kaido Liiv ei suuda enam meenutada, millal ta viimati oma põldudele Eestis aretatud kartulisorte maha pani. Sel aastal lähevad mulda «Laura» ja «Vineta», mida Liiv iseloomustab kui universaalseid sorte, millel on suur ja kindel ostjaskond. «Need on vanemad tuntud sordid ning sobivad omaduste poolest paljudele,» lausus Liiv.

Eesti sortide järele on Kaido Liivi kogemuse järgi nõudlus väike. Ta saab aastas 100–150 tonni mugulaid, millest väike osa läheb kaubaks turul, kuid lõviosa müüb ta hulgimüüjatele.

Liiv ei ütle Eesti sortide kohta siiski midagi halba ja leiab, et väikeste kasvatajate hulgas on neil kindlasti perspektiivi. Samuti on need mahetootjaile sobivamad, sest on siinseis oludes haiguskindlamad.

Sadakond sorti

Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur Aide Tsahkna ütles, et statistika selle kohta, kui palju kartulisorte Eestis kasvatatakse ja kui suur on kodumaiste sortide osakaal, pole võimalik kusagilt leida. Kui Saku teadurid tegid kümmekond aastat tagasi haiguste monitooringut ja panid kirja kõik teadaolevad sordid, saadi neid sadakond. Aga see oli kümme aastat tagasi.

«Neid on meeletult, päritolu on lai,» sõnas Tsahkna. «Mis te ise arvate, kui on nii palju sorte, kas on kerge valida. Pärast seda, kui Euroopa Liidus oleme, võime kõiki Euroopa Liidu sordilehel leiduvaid sorte kasvatada. Ja siis on valik nii suur, et inimene ei oskagi valida. Tihti jäävadki kodumaised sordid tagaplaanile. Uudishimu on uue sordi vastu nii suur, et haaratakse kohe selle järele. Aga nagu vanasõnagi ütleb, et kõik pole kuld, mis hiilgab.»

Kui öeldakse, et Eesti sordid on nõrgukesed või viletsakesed, siis Jõgeval tuntud sordiaretuskeskuses töötav Tsahkna sooviks teada, mille alusel nii väidetakse.

«Olen korduvalt ajakirjandusest lugenud ütlemisi, et Eesti sortidel on paks koor ja inetu kuju ja sügavad silmakohad, aga see on meelevaldne. Need etteheited võivad käia mõne vanema sordi kohta,» möönis ta. «Uuemate Eesti sortide puhul see ei kehti. On tehtud hulk katseid ja võrdlusi välismaiste sortidega. Need on väga normaalse kujuga.»

Mitmete omaduste poolest teevad Eesti sordid välismaistele pika puuga ära.

Tsahkna märgib, et suurtootjaid huvitab kartuli maitse vähe ja kui kartul on mõeldud krõpsude või tärklise valmistamiseks, ongi olulised hoopis muud aspektid. Ja nii kipuvad maitseomadused isegi sordi-

aretuses vähetähtsaks taanduma. «Sellest on kahju,» tõdes ta. «Väikekasvataja võtab muidugi maitse järgi. Loomulikult võiks kartul olla ilusa kujuga ja ilma sügavate silmakohtadeta, et koorimiskadu oleks väiksem.»

Eesti sortidel on võrreldes mitmete välismaistega parem vastupidavus lehemädanikule. Probleem seisneb selles, et Eesti kliima erineb Saksamaa või Hollandi omast, siinne niiskem ja merelisem kliima soosib lehemädaniku arenemist. Mis on mujal hea, ei ole seda alati Eestis.

Sordikirjelduse järgi on näiteks varane sort «Princess» suhteliselt lehemädanikukindel. Seda soovitati isegi mahekasvatajale.

«Aga mahekasvatuses tõrjet ei tehta ja kartul peab olema lehemädanikukindel, sest üksnes siis saab saaki,» rääkis Tsahkna. «Oligi nõnda, et me siin seemnekasvatuses kasvatasime ka ja paljundasime ning andsime kaasa ühele Saare-

maa mehele originaalsordikirjelduse. Siis ta helistas, et keda ma pean uskuma, kas seda, mis silma all sünnib või seda, mis on kirjas. Kui tuli esimene lehemädanikupuhang, siis oligi kartul läinud.»

Uus sort tulekul

Isegi kui eesmärk pole mahekasvatus, on lehemädanikukindlus ikka väga tähtis. «Hollandis tehakse tõrjet 10–12 korda, meil 5–6 korda, aga see kemikaal on ju kallis,» põhjendas Tsahkna.

Kartuliteadlase sõnul võib Eesti sortidest lehemädanikukindlamatena nimetada selliseid nagu «Ando», «Anti», uuematest «Reet» ja kõige uuemat nimega «Teele». See on nii uus, et seda veel turul ei ole, praegu käib töö alles paljundamisega.

Uus sort on keskvalmiv, ilusa kujuga ja suhteliselt lehemädanikukindel.

Tsahkna jutustab, et ühe sordi aretamine kestab umbes kümme aastat. Näiteks peab see olema kaks aastat veel Eestis kahes kohas katsetel. Sort saadetakse katsetamiseks ka Tšehhimaale: «Selgitamaks, et pole plagiaati ning tulemus on ühtlik, eristatav ja püsiv, nagu sordi kohta öeldakse.»

Välismaiste sortide suure levimuse üks põhjusi on ka see, et seemnekartulite kasvatamine jääb Eestis vajadusele alla. Jõgeval kasvatatakse ja paljundatakse kartuleid algseemnest, kuid turuvajadust nad katta ei suuda. Talupidajad ei taha võtta riski, sest haiguspuhang võib nullida kogu paljundustöö.

Sellegipoolest on Eesti oma sortidel tulevikku, usub Tsahkna. «Kohalikes tingimustes aretatud sordid on siinsetele oludele ka vastupidavamad. Meie tarbija tahab – küll mitte kõik – enamasti natuke muredamat kartulit saada,» põhjendas ta.

Kui 2010. aastal «äratati ellu» «Jõgeva Kollane», siis selgus, et tahtjaid on rohkem, kui seemnekartulit paljundada jõutakse. Samas oli vahepeal sort maha võetud, sest ei leidunud tarbijaid. «Jõgeva Kollane» on 1942. aastal tootmisse läinud sort, millel on nostalgia hõngu ja mida restoranid ekstra küsivad.

«Tartu maamessiks oleme oma sorte hoidnud ja võtame kaasa ka mõned välismaised sordid. Mis tagasi tulevad, on just välismaised sordid. Meie sordid on sada protsenti ära läinud,» ütles Tahkna.

Sellel aastal on kaasas kindlasti «Anti», «Reet», võib-olla «Ants», aga kindlasti «Maret». Viimane on 2007. aasta sort, keskvarane ja natuke mure, sobides hästi ka tärklisetööstuse tooraineks.

Sordiaretajatele pakub elu ka üllatusi. Venemaal on siiani sordilehel «Sulev», aga mõni aasta tagasi Peterburis konverentsil selgus, et Eestis ammu unustatud sort «Varmas» on Siberis ikka kasvamas. «See on meil üksnes geenipangas alles,» sõnas Tsahkna.
-----------------------------------------

Aide Tsahkna näpunäide potipõllumehele

Potipõllumehel oleks tagumine aeg varane kartul idanema panna. Kasti ja turvast ikka leiate. Turvas põhja, mugulaid laduda üksteise vastu nii palju kui mahub, siis turvas peale ja hoida niiskes kohas alguses 15–20 kraadi juures, siis kuu aega 10–11 kraadi juures. Nii kasvab ilus idu ja tulevad ka juured alla. Juurepalliga kartuli saab vakku istutada siis, kui muld on juba viie kraadini soojenenud.

Kui ei ole eelidandatud, peab mullatemperatuur kartuli mahapanekul olema 8–10 kraadi, sest jahedam ja märg muld toob tõusmepõletike riski.

Varasele kartulile võiks ka loori peale panna, siis saab saaki noppida kahe ja poole kuu pärast.