Andmete säilitamise direktiivist
Andmete säilitamise direktiiviga sätestati õiguslik regulatsioon sideteenuse osutamise käigus sideettevõtjate poolt säilitatavatele andmetele, sealhulgas määrati kindlaks eesmärgid, milleks säilitatavaid andmeid võib kasutada, säilitatavad andmeliigid ja säilitamistähtaeg ning sätestati mõned muud andmete säilitamisega seotud normid. Sisuliselt sätestatakse kohustus säilitada andmed hiigelsuurtes andmebaasides, mis tekivad või mida töödeldakse liidu kodanike suurema osa igapäevase elektroonilise side raames.
Arvan, et kõigile on alates direktiivi vastuvõtmisest olnud selge, et selline tegevus kujutab endast eraelu selget riivet, kuigi see loob üksnes tingimused isikliku ja kutsealase tegevuse tagantjärele kontrollimise võimaldamiseks. Andmete tagantjärele kasutamise instituut ohustab kogu nende säilitamise aja vältel alaliselt liidu kodanike õigust oma eraelu saladusele ning tekitab iga EL kodanikule üldlevinud tunde, et ollakse jälgimise all. Senini aga ei olnud kohtutel võimalust otsustada, kas selline tegevus on lubatav.
8.04.2014 Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C‑293/12 ja C‑594/12
Kohus leidis, et andmete säilitamise direktiiv ei ole proportsionaalne sekkumine põhiõigustesse.
Esmalt otsustas kohus, et andmete säilitamise kohustus on prima facie sekkumine põhiõigustesse muuhulgas selle tõttu, et nn metaandmed võimaldavad „teha väga täpseid järeldusi... isikute eraelu kohta, näiteks igapäevaste harjumuste, alalise või ajutise elukoha, igapäevaste liikumiste ja tegevuste, isikuvaheliste suhete ning isikute poolt külastatavate sotsiaalsete keskkondade kohta“.
Kohus muidugi nõustus, et selliste andmete säilitamisel on seaduslik eesmärk – terrorismi- ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ning võitluse efektiivsus võib suures ulatuses oleneda tänapäevaste uurimisvõtete kasutamisest. Kuid selline üldisest huvist tulenev eesmärk, olenemata sellest, kui fundamentaalne see huvi ka ei oleks, ei õigusta iseenesest andmete säilitamise täna kehtivat meedet.