Praktilisi näpunäiteid müüjatele aastast 1937

Vanaaegne reklaamplakat. Foto: Mihkel Maripuu

Juba 80 aastat tagasi õpetati müüjatele, kuidas oma kaupa paremini müüa. Valik tolleaegseid soovitusi on väljas Tallinna linnamuuseumi näitusel «Jaht tarwitaja peale ehk turundusnippe 1920ndatest–1930ndatest».

• Kaupade ostmisel tuleb ostjaile tuletada meelde kaupu, mida kasutatakse koos ostetavaga, kui ostja seda ei juhtu ise küsima, näiteks: saiajahude juures – pärmi, küpsetuspulbrit; jalanõude juures – vastavat määret jne. Meeldetuletus peab sündima säärasel viisil ja toonil, mis jätab mulje, et ostjat tahetakse teenida, abistada ostude juures ilma ostusunnita.
• Müüjate suust peaksid kaduma ütlused; «ei ole», «otsa saanud» jne.
• Kui ostja käed on seotud pakkidega, tuleb teda kauplusest lahkumisel aidata ukse avamisega. Tingimata tuleb äriteenijal abistada ostjaid raskemate kaupade koormasse asetamisel, samuti ka nende kaupade juures, mis vajavad erilist ettevaatust ja pakkimisviisi.
• Ostja kauplusesse astudes müüja peab osutama teenistusvalmisust tervitusega ja kogu oma tähelepanu pööramisega ostjale. Ostjate juuresolekul on äriteenijatel lubamatu ajada omavahelist juttu, suitsetada, vaadelda kaupluse uksel, midagi süüa või teha oma isiklikku tööd.
• Oleneb täiesti ostja tüübist, kuidas teda kõnetada. Enamikule ostjatele meeldib müüjaga kõneleda omavaheliselt, kõrvaliste isikute kuulmata ja tähelepanemata. Leidub muidugi erandeid, kes tahavad, et kogu kauplus kuuleks, mida nad ostavad. See ostja käitub ise tähelepanu äratavalt, vastavalt tuleb talitada ka müüjal.
• Ostja valearusaamisi tuleb selgitada taktiliselt, ilma muljet tekitamata, nagu oleks tema näiteid peetud ekslikuks ja tahetud teda õpetada. Müüjal hoopiski ei sobi rääkida ostjatega parteipoliitilistest asjadest, oma raskustest ja isiklikest muredest.
• Kaupa tuleb esitada ja näidata ostjale viisakalt ja hea teenimistahtega, asetades tarvilik hulk kaupu letile valimiseks ilma pikemalt küsimusi esitamata ja vältides ebataktilisi väljendeid nagu «muidugi kõige odavamat» või «kõige kallimat».
• Näoilmest ja liigutuisist võib lugeda ostja suhtumist kaupadesse. Kui ostja kiindub vaatega kaubasse, kummardudes kauba poole ja tõmmates kaupa ligemale, siis näib, et kaup meeldib talle. Kui soovitud kaubale ostja reageerib pea ja õlgade kehitamisega, siis on selge, et midagi ostjale ei meeldi.
• Ostjal üldiselt ei meeldi kui äriteenija raha oodates vaatab tema rahakotti. Kui ostjal lähebki raha otsimisega veidi aega, siis äriteenija ärgu jäägu üksisilmi vaatama rahaotsimise toimingut, vaid pööraku tähelepanu veidi kõrvale mingi töö korraldamiseks.
• Müümine, kus müüja suudab anda asjalikku selgitust ja elab kaupadele kaasa elava huviga, edeneb jõudsalt, äratades tarvitajateski usku ja huvi asja vastu.