/nginx/o/2014/04/12/2954288t1h2425.jpg)
Tankid tulevad üle piiri, territoorium võetakse üle ja kohalik kaitsevägi pannakse põgenema. Selline pilt kangastub enamikele inimestele, kui nad kuulevad sõna «invasioon».
The Economist: invasioone on igasuguseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt peavad justnimelt sellist stsenaariumi silmas ka Ameerika ja Euroopa liidrid, kui nad hoiatavad Vene presidenti Vladimir Putinit Ida-Ukrainasse tungimast või tükke sellest annekteerimast.
Briti majandusajakiri The Economist toonitab, et mitte kõikide invasioonide puhul ajaloos pole motiiviks olnud teritooriumi jäädavalt endale haaramine.
Vahel on tahetud tõugata troonilt või karistada välisriigi valitsejat, omastada selle vara või mõjutada sealset poliitikat.
Sõltuvalt motiividest varieerub ka taktika. Vahel on riikidesse eelnevalt tasahilju saadetud eriüksusi, kelle kohalviibimist on mõnikord ametlikult eitatud.
Mis toob meid Ukraina idapiiri äärde: sinna koondatud Vene väed pole seda joont massiliselt ületanud. Samal ajal on Venemaa infiltreerinud ja õõnestanud Ukraina idaosa palju peenemal – ja sama efektiivsel – moel.
Nagu kinnitavad usaldusväärsed raportid, õhutavad separatistlikke ülestõuse Ida-Ukraina linnades Vene julgeolekuagendid – ja kuidas muidu võisid väidetavalt kohalikud protestijad tungida Harkivis linnavalitsuse asemel hoopis ooperiteatrisse?
Kas Venemaa on sooritanud invasiooni Ida-Ukrainasse? Praktiliselt kõigile – venelastele endile (loomulikult), aga ka Ühendriikidele ja Euroopa Liidule – on kasulik teha nägu, et ei ole.
«Traditsiooniline» tankide ja kõige muuga sissesõitmine nõuaks läänelt jõulisemat reaktsiooni, nagu too on ka lubanud.
The Economistile hakkab tunduma, et Vene väed piiri ääres on üks suurejooneline pettemanööver tõmbamaks tähelepanu eemale põhitegevuselt, mis on paljuski juba osutunud efektiivseks: Ukraina valitsus on nõrgestatud, suurtel lahmakatel riigist on valitsuse kontroll pea-aegu olematu. Ning Kreml on üsna heal positsioonil, et segada või isegi hoida ära maikuuks kavandatud presidendivalimised Kiievis.
Sellist mõju ja (Putini vaatevinklist ka) edu oleksid kadestanud nii mõnedki vanamoodsad vallutajad, väidab The Economist.