/nginx/o/2009/04/19/165479t1h7704.jpg)
Swedbanki selleaastasest tööstusettevõtete küsitlusest selgus, et Eesti mööblitootjate kasvu mõjutab võrdväärselt nii eksportturgude heitlik nõudlus kui kohalike oskustööliste leidmine. Sellele vaatamata loodavad sektori ettevõtted kasvatada käesoleval aastal käivet keskmiselt 7%.
Swedbanki töötleva tööstuse sektori juhi Margus Kiseli sõnul ületab mööblisektori käibekasvu ootus siiski tööstusettevõtete keskmist – vastavalt küsitlusele on 2014. aastal mööblitootjate keskmine käibe kasvu ootus 7% (tööstuses keskmiselt 5,2%).
«Kui mullu oodati sektori kasvuks 13%, siis tänavu võib ettevõtjate ootusi pidada realistlikumaks. Tõsiasi on siiski, et selles sektoris on kasvuootus tavaliselt olnud reaalselt saavutatust suurem,» märkis Kisel.
Kiseli sõnul loodab enam kui pool mööblitootjatest kasvatada ekspordi osakaalu käibest ka tänavu – ettevõtjate ootuste kohaselt moodustab eksport ettevõtete käibest käesoleval aastal kuni 80% (tööstuses keskmiselt 69%).
«Aktiviseerunud Eesti kinnisvaraturg võib mingil määral toetada ka nõudlust mööbli järele - tavatsetakse ju uude koju või kontorisse kolides välja vahetada ka sisutus. Nii tasub ka välisturgudel jälgida, kus kinnisvaraturg on aktiivsem. Näiteks kui rootslane eelistas varem elada üürikorteris, siis viimastel aastatel on eelistus pöördunud ja rootslane eelistab olla ise omanik, millele viitab ka sealne kinnisvarahindade kasv,» selgitas Kisel.
Tiit Kolk, Eesti Mööblitootjate Liidu juhatuse esimees, lisab, et Eesti mööblitööstusel on head võimalused saavutada kasv Eesti tehasemajade tootjate tuules. Kui on võimalik Eestis toota ja eksportida ehitisi, siis saab need komplekteerida ka Eesti mööbliga. Suured mööblitootjad Soomes ja Rootsis saavad põhiosa käibest tootes köökide ja vannitubade mööblit ja garderoobe kortermajade arendajatele ja ehitajatele. Masstootmise ja unifitseerimisega saavutatakse tootmise efektiivsus ja kõrge tööviljakus.
«Sellise koostöö käivitamine on ka Mööblitootjate Liidu jaoks tähtis eesmärk,» lisas Kolk.
Küsitlusest selgus, et võrdväärselt suurte väljakutsetena nähakse nii piisava välisnõudluse leidmist kui tööjõupuudust. Lisaks nimetas kolmandik ettevõtetest väljakutsena ebapiisavaid tootmisvõimsusi. Kiseli sõnul on mööblitootjate hinnang vabade tootmisvõimsuste olemasolule aastaga märgatavalt langenud ja enamik ettevõtjatest näeb vajadust uuteks investeeringuteks.
Investeeringuid plaanib käesoleval aastal 93% mööblisektori ettevõtetest, samas ei ole investeeringud kuigi suured – enam kui pooled planeeritavad investeeringud jäävad 100 000 euro piiresse ning investeeringute fookuses on eelkõige efektiivsus.
«Investeeringuid tegemata suudavad ettevõtted käivet kasvatada kuni neljandiku võrra, samas ei pruugi olemasolevate seadmete täiendav rakendamine töökäte nappuse tõttu enam igal pool võimalik olla. Kui efektiivses töökorralduses on võtmepositsioon spetsialistidel, siis uute spetsialistide väljaõpe on jäänud üha enam ettevõtjate endi kanda,» märgib Kisel.
Küsitluses osalenud mööblitööstuse ettevõtetest 80% tõdes, et tööjõupuudus piirab ettevõtete arengut (tööstuses keskmiselt tajub sama probleemi 45% ettevõtetest). Tööjõupuuduse probleemi sektoris peegeldab ka ootus palgakasvule – sektori ettevõtjate hinnangul kasvab palk sektoris sel aastal 6,3%, mis on pisut enam kui tööstusettevõtete ootus tervikuna.
Swedbank uuris ligi 300 Eesti tööstusettevõtte hinnanguid käibe ja tootmismahtude ning investeerimisplaanide osas. Küsitluses osalenud mööblitööstuse ettevõtetest pooled olid käibega üle 6,8 miljoni ja pooled alla 6,8 miljoni euro.